Mõned nõksud edukaks hernekasvatuseks

Aehernes on üks mõnus ja maitsev, suure toiteväärtusega köögivili, mida sobib süüa värskelt või kasutada teda mitmesuguste salatite, pajaroogade ja suppide valmistamisel.

Koduaias saab aedherne kasvatamisega hakkama igaüks, kui vaid valida sobiv sort ja jälgida mõningaid nõuandeid tema kasvatamiseks.

•  Kuna aedherned taluvad võrdlemisi hästi lühiajalisi öökülmasid (-3°... -6° C), võib teda külvata kevadel üsna varakult, juba aprilli lõpus, mil õhutemperatuur on +4°...+9° C. Varajaste külvide korral pole herneid mõistlik vaid leotada, liigne mullajahedus ajab leotatud herned piimale ja külvidest ei saa asja.
•  Leotamisest on abi (leiges vees umbes 3-5 tundi) hiliste külvide korral, kui muld on piisavalt soojenenud, nii tärkavad taimed kiiremini. Jälgida tuleb vaid, et leotatud herned satuksid niiskesse mulda. Kuiva mulla korral imeb see hernest niiskuse endasse ja kogu ettevõtmine nurjub. Põuasel kevadel tuleks hernepeenart kasta.
•  Varaste külvide eeliseks on seegi, et tõusmed ilmuvad ühtlasemalt (kuna mullas on piisav niiskusvaru), väiksem on kahjurite (hernekärsakas, hernemähkur e rahvakeeli herneuss) rünnak ning saak saadakse tublisti varem.
•  Võimalusel mitte kasvatada aedherneid samal kohal 3-4 aastat, nii väheneb haigustekitajate ja kahjurite hulk. Aedhernest ei tasu külvata ka kasvukohale, kus eelmine aasta kasvas aeduba, põlduba vm liblikõieline.
•  Hea on kasvatada aedherneid kapsa, kartuli või kurgi järel. Aga hästi edeneb aedhernes ka nn uudismaal, kui seal vaid suudetakse tagada umbrohupuhas kasvukeskkond.
•  Aedherne kasvukohaks vali soe päikseline ja tuultele avatud koht (külmi tuuli ta siiski ei talu). Nii on tülikaid kahjureid (nt hernemähkur) oluliselt vähem. Liiga märjas kasvukohas on haiguste oht suurem, liiga kuivas kasvukohas saadakse väikesepoolsed kaunad, varjulises kohas venib taim valgusepoole küünitades aga välja.
•  Kuigi aedhernes kasvab võrlemisi hästi mitmesugustel muldadel, on eelistatud kerged kuni keskmise raskusega liivsavimullad. Hästi ei taha aedhernes vaid edeneda väga kergetel muldadel ja niisketel rasketel savimuldadel.
•  Hernemaale ei anta värsket sõnnikut ega teisi lämmastikväetisi. Need peaks ta saama eelviljaga. Lämmastik soodustab hernetaimede lopsakat kasvu, vähendab õitsemist ja pikendab saagi valmimise aega. Lahjadel muldadel võib sügisese mullaharimise käigus mulda viia kõdusõnnikut või kompostimulda. Hernemaal hoiduda ka värskest mulla lupjamisest.
•  Seemned külvata olenevalt mullast 3-6 cm sügavusele. Ridadesse külvamine hõlbustab hilisemaid hooldustöid - mullakobestamist, rohimist ja toestamist. Ridu võib peenras olla 1-4.
•  Kuna miskipärast meeldivad nii äsjakülvatud kui idanevad seemned ja tõusmed ka lindudele, tuleks külvid katta võrgu, kile või kattelooriga. Viimased kaks hoiavad lisaks ka sooja ja niiskust. Katte võib eemaldada siis, kui tekib vajadus noori taimi toestada.
•  Toestamisega võiks algust teha, kui taimedel on kolm pärislehte või kui taimekesed on umbes 10-15 cm kõrgused. Millise toestusviisi kasuks otsustada, sõltub aiapidaja soovidest ja võimalustest.

• Hooldustöödest tuleb teha nii mullapinna kobestamist kui regulaarset rohimist. Viimast saab edukalt ühildada kobestamisega.
• Kuigi aedherne juured tungivad võrdlemisi sügavale, tuleks sademetevaesel ajal neid korrapäraselt ja põhjalikult kasta. Eriti oluline on see vahetult peale õitsemist, mil hakkanb kaunte moodustumise aeg.
• Et pikendada saagikogumise aega võib kevadel teha mitu järjestikust külvi või külvata erineva valmimisajaga sorte.