Mungalill hoiab kaua noorena ja tervena

Eestis peamiselt ilutaimena kasvatatav mungalill on ka suurepärane köögivili ja ravimtaim. Söödavad on ning raviomadusi omavad tema lehed, noored kasvud, õienupud ja toored kui ka valminud seemned.

Suur mungalill (Tropaeolum majus), mida rahvapäraselt ka kressiks kutsutakse, kuulub mungalilleliste sugukonda ja pärineb Lõuna-Ameerikast Boliiviast ja Kolumbiast.

Arvatavasti levis mungalill Euroopas ja sattus ka Eestisse munkade vahendusel, kes teda kasvatasid kloostriaedades kui lillekultuuri, ravitoimelist salatitaime ning viinamäetigude söödataime.

Suur mungalill on vähenõudlik ja leplik kultuur, mida võib kasvatada nii istikutest kui ka kasvukohale külvatult. Sageli tärkavad sügisel mulda varisenud seemnetest kevadel uued taimed.

Lehtedes, eriti aga õites, on rohkesti flavonoide, mis mõjuvad soodsalt hüpertooniatõve (kõrge vererõhk), maksa- ja seedekulgla haiguste, ateroskleroosi jt haiguste profülaktikas ning ravimisel. Hinnatud on mungalille gripiviirust ja Coli-bakterite elutegevust pärssiv toime. Kõik mungalille osad sisaldavad mitmesuguseid raviva toimega glükosiide ja eeterlikke õlisid. Glükosiididest tähtsaim on tropeoliin, mis koos eeterlike õlidega annabki mungalillele omase mädarõika ning sinepi vahepealse maitse- ja lõhnabuketi.

Suure mungalille lehed ja valmimata rohelised seemned sisaldavad rohkesti C-vitamiini ja märkimisväärsel hulgal karotiini. Rohelistes valmimata seemnetes on ka E-vitamiini. Kõikides rohelistes osades, eriti aga valmimata seemnetes, leidub K-vitamiini. Mungalille värvilisi kroonlehti võib segada suvalises koguses kohupiima ja kodujuustu hulka. Õisi ja lehti saab tarvitada võileibade katteks ja toitude kaunistamiseks pidulaual.

Allikas: "Maitsvad lilled", Toivo Niiberg, Maalehe Raamat