Mürgine kaunitar – sügislill
Sügislill (Colchicum) on tüüpiline sügisel õitsev mugulsibullill. Turule on tulnud ka arvukalt looduslikest liikidest suuremate õitega sorte.
Igaühele nad aias ei meeldi – kardetakse taime mürgisust. Samuti häirivad mõnda tugevad lehekogumikud, mille taimed kevadel moodustavad ja mis suve jooksul kuivavad. See pole aga sobivate naabertaimede puhul mingi probleem.
Kasvukoha suhtes pole sügislilled valivad. Partneriteks sobivad neile madalad sõnajalaliigid, mitmed kõrrelised, kopsurohi, hõbedaste lehtedega koirohi või muud pujud. Kuna sügislilled on looduses enamasti niidutaimed, võib nad ka murusse istutada, kuid siis ei saa seda enne niita, kui lehed on kuivanud.
Mugulsibulad pannakse mulda augustis. Kuna õite algmed on neis juba olemas, lähevad nad varsti õitsema. Olenevalt mugulsibula suurusest areneb sellest erinev arv õisi. Lille iseärasus on veel, et sigimik on mugulsibula sees ja see, mida me õieraoks peame, on tegelikult õieputk. See võib olla valge, roosa või lilla, kroonlehed on purpurlillad. Kui õisi on tolmeldatud, kerkib kevadel koos lehtedega mullast ka vili.
Võiks arvata, et mürgisel sügislillel vaenlasi pole. Tõepoolest, kariloomad väldivad taime lehti. Kuid õied on tigude maiusroog ning sageli rikuvad nad neid juba pungastaadiumis.
Mürgisuse pärast pole põhjust taime kasvatamisest loobuda, välja arvatud siis, kui peres on väikesi lapsi, kes kõike suhu toppida armastavad.
Taimes sisalduvat kolhitsosiidi kasutatakse meditsiinis. Peamine alkaloid kolhitsiin omab tähtsust aga aianduses: kui idanevaid seemneid selle lahusega töödelda, takistab see rakkude jagunemist ning põhjustab kromosoomide arvu suurenemise.
Sellised kahekordse kromosoomide arvuga (tetraploidsed) taimed on märgatavalt suuremad ja robustsemad kui nende diploidsed liigikaaslased.
Sügislilled äratasid aiataimedena huvi juba möödunud sajandi alguses. Aretustöö tulemusel on saadud hulgaliselt kauneid aedvorme.
