Müstiline leid: Kärdla metsas kasvab küdoonia
Kahe kuu eest, keset sügavat karmi talve, jõudis mingeid kõveraid teid pidi minuni äärmiselt huvitav teabekild. Nimelt kasvavat Kärdla metsas pesueht harilik küdoonia (Cydonia oblonga). Asja teeb harukordseks tõik, et see on Eestis võibolla ainus taoline metsistumise juhtum.
Küdoonia on levinud viljapuu Lõuna-Euroopas, aga ka Kesk-Euroopas. Tema looduslik levila ulatub Türgist üle Kaukaasia ning Põhja-Iraani Kesk-Aasiani. Tegelikult ei ole küdoonia (mitte segi ajada maadja Kaug-Ida ebaküdooniaga!) eriti teab mis külmaõrn tegelane.
Väidetavalt sirguvat Lätis suisa kuni 8 meetri kõrguseid puid, mis on selle liigi maksimumi kanti. Isegi Tartu botaanikaaias kasvab korralik viljuv küdoonia. Paraku olen ma paaril korral Tartu botaanikaaias käies lasknud end haarata kõigist muudest, selle karmi kliimaga paiga kohta otse uskumatutest eksootidest, mistõttu küdoonia kahe silma vahele jäi.
Kui äkki ühel päikselisel aprillipäeval tuli meelde, et ehtsat küdooniapuud peaks võimalik näha olema siinsamas saarel, pealegi metsikuna. Kahtlesin küll, kas ma ta raagjas olekus ära tunnen. Kohalik kohvilähker Woldemar tuli otsimisretkele abiks. Sest eks kaks paari silmi ole ikka kaks paari. Seal kuskil kalmistu ja mere vahel ta olema peaks. Haljaste pukspuuhekkidega rahula on omaette vaatamisväärsus, ent meie suundusime mööda lubjaklibunõlva ruttu allapoole. Röösna metsa klibuloomännik on niisamutigi väga paeluv koht. Lisaks okaspuudele vohab seal lootustandvaid tammesid, on vahtraid ning saari. Peale selle kibuvitsu ning helehallide võrsetega kuslapuupõõsaid. Tükati jäi tunne kui kõnniks omapärases pargis.
Kuna ma polnud elus teadlikult ühtegi ehtsat küdooniat näinud, siis oletasin, et ta peaks välja nägema kuidagi õunapuude moodi. Metsistunud õunapuid juhtus Röösna metsas vastu parasjagu palju.
Üsna lihtsalt jõudsime ühe imeliku sasise, vast nii 2,5 m kõrge kaheharulise põõsaspuu juurde. Kohe oli selge, et see on midagi enneolematut. Esmalt köitis laperdav koor, tekitades küsimuse, on see tegelane üldse elus? Oli küll. Punakad võnklikud võrsed olid vägagi elus, ehkki kitsede poolt tugevasti tagasi kärbitud. Kuid lõpliku veendumuse, et tema see otsitav küdoonia ongi, andsid põõsa ümber maas kabisevad lehed. Niisuguseid polnud ma veel kunagi näinud. Sellised ümarad ja paksud, enamasti neli tolli pikad, pealt küpspruunid, alt hallviltjad. Kui see põõsas kannab nii isemoodi lehti, siis… Ja juba olin ma küdooniast täiesti sisse võetud. Otsustasin, et pean Lätis Ledurga puukoolis ära käima. Neil on Cydonia oblonga müüginimekirjas täiesti olemas, vaid mingi 120 santiimi istik.
Sellal uuris Woldemar pingsalt põõsaalust ning leidis ühe veidra pisikese võrse. Ja ruttu ka teise, paari jala kõrguse võrse, mis küll oli kitsede poolt kõvasti kärbitud. Seega annab küdoonia siis ka juurevõsusid?!
Nojah, tuleb ausalt üles tunnistada, me koukisime lähedusest leitud raudoraga mõlemad üles. Võimas narmasjuurestik mõlemal lubab head edenemist – üks Kärdlas, teine minu aias Nõmbal. Vast see pole mingi patt ja röövellikkus, ma loodan. Ühest küdooniast saab ikkagi korraga kolm. Minu vitsal peaks päikselises Lõuna-Euroopa aiaosas, lubjases sügavas mullas igati õnnelik põli ees ootama. Iseasi, kui suured-väiksed ta viljad tulevad, ikkagi metsik taim, mitte kultuursort. Kuid teisalt mulle just meeldivadki n-ö looduslikud, kohaliku algupäraga võõramaalased. Nagu isekülvist tärganud Saaremaa hiigelelupuud ja pöögid või Hiiumaa valgepöögid ning euroopa nulud. Nüüd siis metsistunud küdoonia juurevõsu. Kui mõtlema hakata, tekib suur küsimus: kust tema küll sinna sai? Küllap linnu taguotsast. Ent kuskohas mugis lind küdoonia vilja? Ei tea.
Vahest ongi väike müstika parem. Ta lihtsalt kasvab seal meretuultest kaitstud päikselisel loometsavälul, naabriks sinetavad sinililled. Lõunakaarest on küll männid natuke liiga kukil, varjates heaks õitsemiseks ja viljumiseks vajalikku päikesevalgust. Kas see põõsaspuu aga veel üldse õitsemisealine on? Seda tasub kevade edenedes taas üle kaema minna. Roosakasvalgetes paaritollise läbimõõduga õites pakub küdoonia üsna uhket vaatepilti. Ka tema viljad, mis meenutavad pirni ja õuna, on toredad. Töödeldult kõlbab neist teha kompotti, marmelaadi ja mahla.
Lõkkele löönud küdooniavaimustuses asetasin ma ta Kärdla kolme tähtsama dendroloogilise vaatamisväärsuse hulka. Esimene oleks Rannapargi võimas punaselehine pöök, teine Vabaduse tänava jõuline hiigelelupuu ning kolmas Musta mere tagant pärit küdoonia. Veel üsna väike, ent kõige omapärasem oma suvalise metsas kasvamise poolest.
P.S. Peale selle loo kirjutamist leidsin viie aasta tagusest (veebruar 2005) Maakodust artikli “Aprikoosipuud metsas”, milles on mainitud viljuvat küdooniat Paldiski linna servas vanal karjäärialal.
Fotod Šveitsis kasvavast küdooniapuust:
