Müstiliselt mõjuv haruldus Kärdlas - hiidelupuu
Paraku pole sanglepp nii pikaealine kui tamm, mistõttu peab juba nüüd mõtlema hakkama, kas Kärdla jääb sangleppade linnaks ka edaspidi? Või lasta sanglepikute all sirguda hoopis vahtratel? Merelähedastes metsatukkades võtavad viimased väga jõudsalt võimu. Iseenesest raske küsimus. Kevadõites ning sügisvärvides vahtrametsasalud oleks tulevikus suurepärased. Võibolla kuidagi jagada? Noh, et mõne aastakümne pärast oleks Kärdla nii sangleppade kui vahtrate linn.
Paraku pole jääajast laastatud Eesti dendrofloora just ülemäära liigirikas, mistõttu sissetoodud, huvitavat aktsenti andvad võõrpuuliigid on parkide ja aedade rikastamisel igati omal kohal. Kahjuks ilmneb kummaline vastuolu. Karmimas Ida-Eestis leidub rikkalikult pilkupüüdvaid võõrpuuliike, samas kui palju soodsamate kliimaoludega Hiiumaal näeb neid äärmiselt harva. Üks põhjus on saare hõre asustus ja vähesed mõisad, teine kindlasti hiidlaste konservatiivsus. Ennem mõeldakse üheksa korda järele (või ei vaevata üldse pead), enne kui uue asja kasuks otsustatakse.
Vanu liigirikkaid parke leiab Hiiumaalt vaid kaks: Suuremõisa ning Vaemla. Saare lääneosas kasvab ka üle saja-aastane väga ilus must mänd. Too on end meie oludes ammuilma õigustanud, ent tänini pole näha Kärdlas ainsamatki katset teda kuskile istutada. Rannapargi servas, paargu ja mere taustal looks nad tulevikus väga lõunamaisena mõjuva kuurordi meeleolu.
Siiski leiab Kärdlas üht-teist vaatamisväärset. Linna üheks omapäraks on paljud punaselehised pöögid. Selle toreduse on kohvilähkrid õnneks ammu omaks võtnud. Suurepärane eeskuju kahe toeka punapöögi näol on Rannapargis sajandijagu olemas olnud. Arvatavasti on enamik Kärdla punapööke nende järglased. Puud on soodsatel aastatel andnud ohtrasti isekülvi. Viimatine väga hea seemneaasta oli küll üsna ammu – kümne aasta eest. Tollest ajast on mul endal sirgunud paarkümmend noort pööki.
Punaselehisel pöögil on punased vaid umbkaudu pooled järglased, ülejäänud tavaliste roheliste lehtedega. Põhiliigi suuri rohelisi pööke leidub siin-seal Saaremaal, ent kohvilähkreid on seni paelunud vaid see erksam vorm. Nii ei kohta Kärdlas seni kusagil rohelisi pööke. Vaid üks väänlev-laiuv noorpuuke kasvab vapralt Rannapargi punase emapuu all. Kuna mul endal ruumi pöögimetsa jaoks ei jagunud, leidsin lihtsa lahenduse: mustrihekk. Ehk siis üle ühe istutatud punased ja rohelised isendid. Efekt saab aastate pärast võimas, seejuures täiesti tasuta.
Kuid nüüd on küll viimane aeg siirduda Kärdla vähemtavaliste puude manu. Linna n-ö mõttelises dendrotabelis seisab teisel kohal vist üsna kindlalt hiigelelupuu. Teda nägemata on mult küsitud, et mispärast ta hiigel on? Aga ikka sellepärast, et nimi on säärane. Tegemist on USA Vaikse ookeani rannikult pärit sootuks teise liigi Thuja plicata’ga.
Elupuuliikideist on ta konkurentsitult vägevaima kasvuga, sirgudes kodumaal suisa 70 m kõrguseks ja mitme-setme meetri jämeduseks. Hiigelelupuud peetakse Ida-Eestis mõnevõrra külmahellaks, ent on sealgi mõni sirgunud paarikümne meetri kõrguseks. Eesti omapäraseim hiigelelupuusalu on Lääne-Saaremaal Kuusnõmme “Ameerika metsas”. Paraku langevad paepealse pinnase paarikümne meetri kõrgused puud tormide ohvriks ning neid jääb järjest vähemaks.
Nooremate hiigelelupuude rühm sirgub ka Hiiumaal Palade Lõpe dendropargis (selle kaugeimas tagasopis). Ent nood näevad seal välja kaunis tihkerässakad. Ju on kasvukoht liiga kuiv ning avatud. Viimastega võrreldes on Kärdla hiigelelupuu vägagi perspektiivne. Ta asub tormidest suhteliselt kaitstud kohas ning niisket mullakihti jagub kah piisavalt. Mõne aasta eest oli ta lehtpuude vahel üsna ahistatud seisus, ent nüüdseks ilusasti vabaks päästetud.
Kust teda leida? See on lihtne. Kui tulla näiteks Vabrikuväljakult mööda noolsirget Vabaduse tänavat, siis on võimatu mööda minna mitmekordsest punastest tellistest hoonest vasemal. Tolle nurgal sinetab kiri: Pesumaja. Ning seal tema kõrgubki. Kohe on arusaadav, et tegemist pole tavalise hariliku elupuuga. Kiuline punakas kaheharuline tüvi kannab tihedat tumerohelist okstekoonust. Sõnajalalikud pikad rippuvad võrsed mõjuvad kuidagi soliidselt, samas rahu sisendavalt. Juba praegu näeb ta toredalt toekas välja, ehkki alles nooruke. Vat saja aasta pärast, siis…
Mammutipuud kipuvad meil külmaõrnad olema. Kuid vana vägev hiigelelupuu oma müstilisevõitu auraga on samuti väärtus omaette. Ning see väärtus Kärdlas aastatega ainult kasvab.
