Nagu taevast alla sadanud: sügislillevälu Palade lähistel
Kindlaim eristustunnus: krookustel kolm tolmukat ja sügislillel kuus, sügislille kevadel ilmuvad laiad ümarad lehed on sootuks teistmoodi kui krookuste kitsasnooljad.
Kahjuks on sügislillele antud üsna ümmargune ja eksitav nimi. Ta pole ju sugugi ainus sügisel õitsev lill. Pealekauba õitseb osa sügislille liike sootuks kevadel. Ladinakeelne nimi Colchicum meeldib mulle märksa enam, viidates Gruusia Kolhise madalikule.
Igatahes septembrikuus kõikjal aedades õitsevad punakaslillad otse maast välja kasvavad rammusad õiekarikad kuuluvad sügislillele ja teps mitte krookustele. Sügislille sorte on palju, mitmed tähelepanuväärselt kaunid, on koguni topeltõielisi, kuid üldjuhul on need seni jäänud rohkem tõsiste aiandushuviliste pärusmaaks. Hiiumaa aedades õitseb kõikjal enamasti ikka see ühesugune kirkalt punalillatav sügislill.
Nii. Nüüd siis Palade sügislillevälust. Ma teadsin juba ammu, et seal kuskil peaks neid tegelasi (koguni looduskaitsealuseid!) kasvama, kuid millegipärast ei hoolinud ma samusest tõigast kuigivõrd. Noh, ju mõned metsistunud aiataimed – arvasin ma ning ei juurelnud asja üle pikemalt. Olgu pealegi lisaks Hiiumaale leiukohti ka Pandiveres, Ida-Virumaal, Narva jõe taga – need kõik tundusid “mitte päris”. See Lõuna- ja Kesk-Euroopa omapärane lill on nii kaugel põhjas kindlasti kultuurist metsistunud!
Kuid siis tuli lugupeetud iluaednik Taavi Tuulik ja väitis, et ega ikka ei ole aiaasukad küll, on täitsa looduslikud siin 59ndal põhjalaiusel! Esiteks juba aiataimedest nii erinev välimus ja varieeruvus, teiseks polnud seal Soera kandis mingit mõisaaeda, kust nad oleks võinud metsistuda. Vastasel juhul võiks neid lilli siis ju ka mujal Hiiumaa mõisate ümbruses alles olla, kuid pole. Paraku urgitsev küsimus minusse jääb: kust ja kuidas siiski sattus see lõunamaine liik Hiiumaale? Nagu oleks taevast alla sadanud.
Jah, nagu oleks taevast alla sadanud. See viimane väljend peab täpselt paika, kui jõudsin mihklikuu kümnendal päeval Paladest Soera pool, Tamme talu lähistel sügislillevälule. Selle leidmine polnud üldse keeruline, sest sügislilli piilus sarapuude alt, vohas suisa teeroobaste vahel, mõni söakam oli tunginud isegi niitmata heinamaale. Ja seal sarapiku taga… Pilt oli ikka täitsa uskumatu küll. Terve väli täis sügislilli, paar pisivälukest samuti tihe-tihedalt õites. Ja tõepoolest olid nad sootuks erinevad kultuursetest sugulastest, kes jäid just tulles maha Palade aedadesse. Neis looduslikes lilledes oli enam graatsiat, nad olid vähem robustsed. See on ühest küljest ka miinus, sest väga pikkad õieneelud (“varred”) kipuvad äärmiselt kergesti tuulte ja vihmadega lamanduma. Äsjaste paduvihmade järel tunduski välu justkui täis olevat joobnud lilli – enamus poollääbakil. Kuid sellele ei tasunud tähelepanu pöörata, eks loodus tea ise paremini, või kuis? Need sügislilled meeldisid mulle ometigi väga. Tõsi mis tõsi, nad osutusid aia omadest täiesti erinevaks: värvus mitte priiskavalt tugev, vaid stiilselt valkjas kahvatulilla, kroonlehed pikad ja kitsad, nõnda et avatud õied meenutasid suvelõputaevasse kiikavaid peopesasuuruseid tähti.
Siia otsa ei oskagi muud midagi tarka lisada. Näib, et Hiiumaa loodus pole end ikka veel mu jaoks ammendanud ja kingib vähemalt korragi aastas ühe särava pärli. Selle aasta pärliks juhtus niisiis sügislillede välu Palade lähistel.
Aga KUIDAS nemad sinna kord ikkagi jõudsid? Hiiumaa pole ju Karpaadid, et nii muuseas kuskilt lähistelt seemneke suvalisele sarapikuvälule satub ja järjekordse sügislilleaasa sünnitab.
TAPIO VARES
