Siiski olen enda jaoks leidnud hulganisti uusi ja põnevaid sooja maa taimi, mis ka meil hästi kasvavad ning ka arvestatavat saaki annavad.

Üks selline järjekordne tore tegelane on paar aastat tagasi avastatud kurkmelon (Cucumis melo subsp. melo var. flexuosus). Sageli kutsutakse teda ka Armeenia kurgiks, sest ta on sealtkandist pärit. Botaaniliselt on kurkmelon üks meloni alamliik ehk nn madumelon.

Meetrised viljad

Kurkmelon kasvatab kurgi moodi vilju ja lehedki on samasugused, vaid veidi heledamat tooni. Olen kasvatanud kolme sorti: nii tume- kui helerohelist pika viljaga ja piklikümarat nagu päris melon. Kõigi sortide viljad on kaetud õrnade udemetega.

Pikk kurkmelon on nagu hiiglaslik kasvuhoonekurk. Viljad on veidi ribilised. Nad võivad kasvada meetrist pikemakski, süüa soovitan siiski väiksemaid, kuni 60sentimeetriseid. Suuremad pole lihtsalt enam nii hõrgu maitsega.

Sordi ‘Bogatõr zeljonõi’ (“Roheline vägilane”) seemned ostsin Seemnemaailmast. Oma nime vääriliselt kasvas see sort umbes kolme meetri kõrguseks ja viljadki olid vägilase mõõtu. Lõhnasid nagu melon.

Kasvatage nagu kurki

Kurkmeloni jaoks on meie kliimas piisavalt soe vaid kasvuhoones. Teda tuleb toestada nagu tavalist kasvuhoonekurki, ka muud hooldusnõuded on sarnased. Kurkmelon armastab kergelt happelist mulda.

Taimed kasvatage ette nii nagu harilikul kurgil. Ka istutamisel järgige sama skeemi. Külvist esimeste viljadeni kulub umbes kaks kuud.

Tolmlemiseks on vaja kindlasti putukaid, sellele võib ka ise käsitsi kaasa aidata.

Olen kurkmelonit kasvatanud mitu aastat ja alati on taimed mulle vilju andnud. Sügiseni pole nad aga kahjuks vastu pidanud, sest mingi haigus on kallale tulnud ja taimed hukutanud: varred hakkavad hallitama ja hiljem kuivavad. Ajutist abi olen saanud rohelise seebi lahusega pritsides.

Seda panin küll tähele, et paremas seisus olid need kohad, kus õhk lehtede vahel hästi liikus.

Ilusad viilud

Kurkmelon sobib värskelt söömiseks nagu tavaline kurk. Kuna vili on väljast ribiline ja seest õõnes, on lahti lõigatud kurgi viilud väga dekoratiivsed. Maitse on esialgu veidi harjumatu, sest viljaliha on tunduvalt kuivem kui harilikul kurgil.

Kuna koor ei ole kibe, saab kurkmelonit süüa koos koorega. Pehmeid karvakesi on koorelt kergelt eemaldada, tõmmates vilja peost läbi.

Lisaks “Rohelisele vägilasele”, mida eespool mainisin, on huvitav sort ka ‘Carosello’. Välimuselt meenutab see melonit. Teda polnud võimalik ronima panna, sest viljuma hakkas taim maapinna lähedalt.

‘Carosello’ viljad oleksid võinud magusamad olla, see-eest lõhnas ta väga tugevalt. Viljade valmimiseks kulus 2,5 kuud.