Neli enelat, üks kaunim kui teine

 (1)
Neli enelat, üks kaunim kui teine
EnelasFoto: Rein Sander

Enelas on põõsas, mis eestikeelsete taimenimede loojatele on meeldinud. Tema nimest on tuletatud mitu lähedase taimeperekonna nime.

Pihlenelas (Sorbaria sorbifolia) on tavaline põõsas meie vanades mõisaparkides. Sealt on ta toodud taluaedadesse, pargi taha metsaveerde või maantee äärsesse lepikusse on ta aga ise levinud. Pihlenelas pole nii invasiivne kui näiteks punane leeder, tema seemned ei levi lindudega.

Põõsas eelistab viljakamat ja niiskemat mulda, sellises kohas kasvab ta kenasti ka puude all ja levib kiiresti juurevõsudega. Väiksemasse aeda ta sellepärast ei sobi, küll aga sauna taha tiigi äärde, miks ka mitte metsaserva või puiesteepuude vahele.

Valged õied puhkevad mais, muul ajal teevad põõsa kenaks suured, omapäraselt õrnad lehed. Need meenutavad pihlaka omi, eks sellest siis nimigi. Praegu on müügile tulnud paar värviliste lehtedega sorti. Need ei anna juurevõsu ja on kenad soolopõõsad ka väikeaias.

Põisenelas (Physocarpus) on eestikeelse nime saanud viljade järgi – kup-rad on natuke puhetunud nagu täispuhutud põis. Tavalisim liik on lodjap-põisenelas (P. opulifolius). Tema lehed meenutavad lodjapuu omi.

Põisenelas on kenam üksikpõõsana avarama muruplatsi servas päikese käes kasvades. Praegu on müügil madalakasvulisi värviliste lehtedega sorte, mis sobivad ka väiksemasse aeda. Tuntumad on tumepunaste lehtedega ‘Diabolo’ ja ‘Red Baron’ ning kollased ‘Luteus’ ning ‘Dart’s Gold’.

Põisenela tüüpvormi on lihtne seemnest paljundada, seepärast istutati teda üksvahe palju lumekaitsehekkideks maantee- ja raudteeservadesse. Ta talub pügamist, kuid ei õitse siis eriti hästi. See-eest rõõmustab hekis silma põõsaste kollane või punakas sügisvärv.

Sinienelas (Sibiraea altaica) paistab silma oma sinakashallide lehtede poolest. See Siberist pärit põõsas ei ole meil eriti palju levinud, kuid teda võiks rohkem kasvatada, sest ta on vähenõudlik ja täiesti talvekindel.

Sinienelast saab suuremasse aeda või pargilagendikule huvitava kontrastse laigu. Juuni algul rõõmustab ta meid rikkaliku õitsemisega. Valged õied asuvad tihedates, veidi longus kobarates. Paarikümne aastaga sirguvad põõsad ilma erilise hoolduseta umbes poolteise meetri kõrguseks.

Pärgenelas (Stephanandra) erilise õieilu poolest ei hiilga, kuid moodustab kompaktseid madalaid puhmikuid, mis sobivad kõrgemate taimede ette, palistama kõnniteeserva või looma tausta sibullilledele. Koduaeda sobib võnk-pärgenela (S. incisa) sort ‘Crispa’, mis kasvab ainult poole meetri kõrguseks. Lehed on väiksemad ja hõlmisemad kui põhiliigil, lehestik ja kaarduvad võrsed moodustavad ilusa õhulise mustri.

Õisenela (Exochorda) liigid on meil natuke külmaõrnad, neid võiks proovida kasvatada Saaremaal ja vast ka mereäärses linnakliimas. Rohket õitetulva ei maksa õisenelalt siis oodata.

Vastupidavaim meie kliimas on vast väikeste valgete õitega tjanšani õisenelas (E. tianschanica). Suur-britannias on aretatud suureõielisi õisenela sorte, kuid pole teada, kuidas nad meil talvituvad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare