Ükski teine lill ei suuda juba mai keskpaigaks kasvada nii suureks. Keisrikroon on üks efektsemaid kevadlilli, mille õisi võib tuua vaasigi, sest ta on ka hea lõikelill.

Peletab hästi mügrisid

Lisaks erakordsele välimusele tasub seda sibullille kasvatada ka praktilise kasu pärast: nimelt peletab tema ebameeldiv lõhn eemale hiired ja vesirotid. Kui tulpide ja teiste sibullillede lähedal kasvab ka keisrikroone, ei pea muretsema, et nende sibulad nahka pistetakse.

Ka mujalt aiast peletab harilik püvilill mügrid minema ja need ei tuhni enam peenraid segi.

Mõnel pool tungivad mügrid isegi kasvuhoonesse. Vabalt võib istutada ka sinna mõne keisrikrooni ja nautida kasvuhoones tema kevadist õitsemist.

Harilik püvilill on üsna vähenõudlik, ühel kohal võib ta kasvada aastakümneid.

Kõige paremini tunneb ta end viljakal ja parasniiskel vett läbi laskval maal. Kehvale liivasele mullale ei tasu keisrikrooni panna, sest seal ei saavuta taim oma võimsust ja jääb viletsaks. Ei sobi ka raske savimuld, kuna seal lähevad sibulad mädanema.

Kuidas kasvatada

Aias leidke keisrikroonile täispäikeseline koht, samas lepib ta ka kerge varjuga. Suvel, kui sibul puhkab, peab muld kasvukohas olema kuiv.Nii nagu muudki kevadel õitsevad sibullilled, pannakse ka keisri- krooni sibulad mulda sügisel. Need on suured nagu rusikad (läbimõõt kuni 10 cm). Sõltuvalt sibula suurusest on sobiv istutussügavus 25–30 cm, vahekaugus samuti 25–30 cm. Raskemal mullal pange sibula ümber jämedamat liiva, et vähendada mädanemisohtu.

Kevadel võib taimi kosutada kompostiga või sibullilleväetisega.

Vahel juhtub, et keisrikroon ei taha millegipärast õitseda. Teda tuleb veidi ergutada. Tavaliselt soodustab ülesvõtmine õitsemist. Oodake, kuni lehed koltuvad, ja võtke siis sibulad üles.

Seejärel võite sibulad kohe tagasi istutada, aga võib oodata ka sügiseni.