Nippe kastmisvajaduse vähendamiseks

Ehkki päikeseline suvi on puhkaja unistus, igatseb aedniku hing ka vihma. Kui seda ei tule, on vaja kastma hakata. Selleks et kastmisvajadust võimalikult kaugele lükata, on terve hulk nippe.

Enamasti ei pea korralikult juurdunud täiskasvanud rohukamarat üldse kastma. Kuigi põuaajal võib muru lausa kulupruuniks tõmbuda, taastub see pärast esimesi korralikke sadusid kiiresti ja peaaegu kadudeta.

Püüdke kuivaperioodil võimalikult harva muru niita. Murutaimede lehtede lõikepinnast aurub vett eriti palju.

Kui kastmine on vältimatu, näiteks äsja paigaldatud siirdemuru või kevadel külvatud muruseemne korral, tehke seda õhtul või varahommikul. Siis jõuab vesi jaheduses rahulikult imenduda mulda, kust taimed selle kätte saavad, ning aurustumisest tingitud veekadu on minimaalne. See reegel kehtib igasuguse kastmise korral.

Kindlasti vajavad regulaarset kastmist lillekastid ja -amplid. Päikeselistel päevadel tuleb neid kasta vähemalt kord või isegi kaks päevas. Kastmisvajadust vähendab see, kui tõstate lilled ajutiselt mõnda varjulisemasse paika.

Köögiviljamaal ärge põuaajal peenraid rohige. Umbrohud aitavad kultuurtaimedele veidi varju andes neil kõige raskema aja üle elada. Pealegi võite umbrohtusid välja tõmmates tahtmatult üles kergitada ka kultuurtaimed, mis ei suuda uuesti korralikult juurduda enne põhjalikku kastmist.

Multšikiht peenarde vahel ja ka puuviljaaias aitab aurumist pidurdada ning kastmisvajadust vähendada.

Iga korraliku aedniku räästaalused on täis vihmaveeanumaid – ühtki piiska ei maksa ilmaaegu raisku lasta. Katke nõud kinni, nõnda väheneb vee aurumine. Kui vihmaveetünn hakkab tühjaks saama, loputage see puhtaks – puhtas nõus püsib vesi kauem värske.