Nõiamajja peidetud kuivkäimla

Hiidlane Sulev Soop ehitas oma koduhoovi hea koha, mis on nii väljast kui seest palju enamat kui pelgalt vajaduse rahuldamise majake.

Hiiumaa metsade keskelt leidsime lahke pererahvaga talu hoovilt muinasjutulise, justkui kanajalgadel nõiamajakese, mida esialgu pidasime laste jaoks tehtuks. Üllatus oli suur, kui taluperemees ja majakese autor Sulev Soop tualetti küsija just selle Baaba-Jagaa majakese suunas juhatas.

Nõiamajast välikäimla on tõstetud uhkele vanale kuusekännule. “See oli neljaharuline vana kuusk, mille torm pikali lükkas. Mina ei raatsinud ilusat kändu kuidagi küttepuudeks saagida. Tõin selle metsast koju ja koorisin ära. Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli õuelaud: keeran kännu tagurpidi ja teen sellest õuelaua jala. Kuid see jäi ära, sest laud saanuks siis tohutu suur,” meenutab Sulev.

Lõhnata käimla

Kooritud kändu hoolega vaadates nägi meistrimees selles kanajalgadel nõiamaja. Kempsu ei olnud siis veel mõtteski. “Tahtsin, et oleks lihtsalt lõbus majake, näiteks lastele mängimiseks. Ega ma seda väljanäituse jaoks teinud. Kui aga nõiamaja juba kuju võttis, oli selge, et laste mängudeks jääb see liiga väikeseks. Kusagilt jäi silma Biolani kuivkäimla reklaam – sealt sai kinnitust hea koha loomise mõte.”

Kuivkäimla, mis ei nõua vee juurde- ega äravoolutorusid, oli majakese jaoks parim lahendus. Haisulukuna töötab seal turbasegu, mida iga kempsukasutaja peab kühvliga potti tõstma.

“Olen tõesti selle lahendusega väga rahul, ei ole mingit lõhna ega ülevoolu,” kinnitab peremees. “Tühjendan vaid kord või paar aastas. Sagedus sõltub sellest, kui palju on kempsu kasutatud.”

Biolani kuivkäimlapoti paigaldas ta otse kempsu põrandale, mis selles majakeses on nägusa saareparketiga kaetud. “Parkett jäi meil elutoa põrandast üle ja kuna see seisis niisama, võtsin selle siin kasutusele.”

Hea tuju pealekauba

Eemalt vaadates jääb mulje, nagu oleks majake tehtud saledatest palkidest. Tegelikult on hoone ehitatud servatud pindlaudadest. Katusekate on lauad ja ruberoid.

Nõiamajakesest kempsu pääseb üsna järsku ja käänulist treppi mööda. Astmed toetuvad taas ühe tormis murtud puu võrale.

“Trepiga oli veidi nuputamist. Algselt plaanitud sirgjooneline trepp ei sobinud nõiamaja jala ega ideega. Pidin mingi viguri välja mõtlema. Nüüd ongi nii, et üles minnes on inimestel tavaliselt kiire ning keegi ei pane treppi tähelegi, aga alla tulles küll. Noh, kuid siis on kõigil juba ette vaatamiseks aega küllaga,” naerab Sulev.

Koduste jaoks on sealt allatulek juba harjumuspärane, ent külaliste trepil ukerdamine teeb nalja nii laskujale kui ka pererahvale.

Kempsu jõudnuid ootab nurgalauake perioodikaga, mida näiteks kõhukinnisuse all kannatajad saavad lugeda-lapata. Lauakese, mille puuoksast jalg meenutab mingit metslooma, nikerdas taas Sulev.

“Kui koduhoovi kempsu ehitad ja seda sisustad, siis ei pea see ju olema tavaline. Õige maakodu käimla võikski olla selline, et kui vaatad seda või külastad, siis läheb tuju paremaks,” arvab Sulev.

Artikkel ilmus ajakirja Maakodu oktoobrinumbris (2009)-