Nutipõõsas moondus kletraks
Millalgi samal kevadel sattusin puukoolis lepalehisele kletrale (Clethra alnifolia). Kuna lage heinamaa, tulevane “USA idaosa”, ootas sealtkandist pärit liikidega haljastamist, siis ostsin tollegi pikemalt juurdlemata ära.
Vahepealsed karmid talved on mõlemad paksu lume all igati edukalt mööda saatnud. Kuni tänavu valmistus vaevu jalakõrgune nutipõõsanääps õitsema. Noh, tore on, ehkki esialgu võiks ikka parem kõrgust visata – mõtlesin.
Aga siis muutusid need õisikud aina veidramaks. Ei mingeid pallikesi, hoopis üha pikemaks venivad pöörisjad küünlad. Näh, muidugi – kletra, võta või jäta! Niisiis olin eksikombel saanud suisa kahe kletra omanikuks. Kuid sellest polegi väga hullu. Tegelikult on lepalehine kletra nii huvitav põõsas, et parem ikka kaks kui üks. Seda eeskätt õite tõttu. On augusti lõpupäevad, kui neid ridu kirjutan ja valevad pungahelmed õisikuküünaldes alles paisuvad. Nõnda jääb kaunite, väidetavalt suurepäraselt lõhnavate kellukõite puhkemine suisa septembrisse. Teisi nii hilja meie tingimustes õitsvaid põõsaid ei löögi hetkel pähe. Nojah, põõsasmaran loomulikult. Kuid kletra on täiesti omalaadne.
Muidu üsna suvalise väljanägemisega põõsale annavad valged õieküünlad teatavat peent elegantsi. See liik levib Nova Scotiast ja Mainest kuni Florida ja Texaseni, on perekonnas väheseid heitlehiseid ja ainus nii külmataluv. Kusjuures õisikud on täpselt sama kaunid kui igihaljastel troopilistel liikidel, kes pärinevad Kagu-Aasiast, üks erandlik liik – Clethra arborea – ka Madeiralt. Lepalehise kletra puhul on tegemist 4. tsooni taimega, seega peaks ta meil täiesti vabalt edenema. Kuigi Urmas Roht oma “Lehtpuudes” kirjutab, et see liik alla –15 kraadi kahjustusteta ei talu ja et Euroopas kasvatatakse hoopis peamiselt külmakindlamat ja suurema õisikuga sorti ‘Paniculata’. Mine võta neid asju kinni.
Heades tingimustes (pigem happeline ja niiske, kuid hea drenaažiga muld) sirgub lepalehine kletra paari-kolme meetri kõrguseks. Üldiselt olevat ta kasvutingimuste suhtes üsna nõudlik, pelgab põuda, eelistavat veidikest varju. Nojah, minu kletrad säärast hellitamist ei saa: kasvavad täislagedal, muld on lubjakavõitu ja põuaperioodidel pigem kuiv. Aga ju sel pole väga tähtsust, sest miks muidu üks kribu roots korraga seitse õieküünalt tänavu külge kasvatas? Saabuv september on seega kletraõite kuu.
