Oaas külmuses - botaanikaaia uus subtroopikamaja
Tallinna botaanikaaias lõppes tänavu uue subtroopikamaja ehitus. Vana kõrge keskse osaga võrreldes, mis varsti vashingtooniapalmile ning ligi 80-aastasele kanaari datlipalmile ahistavalt madalaks jääb, tundub uus osa sootuks madaluke. Muidugi hea, et niigi läks.
Tõelist Austraalia ning Vahemeremaade loodust matkida pole klaasmajas nii või teisiti hästi võimalik. Oma “tehnogeense taeva” lisab juurde metalli, lampide ja juhtmete sõrestik peakohal. Tulevikus pehmendavad seda sirguvad puudevõrad.
Iga aed peab millalgi alguse saama ning on siis enamasti üsna lage ja alasti. Nõnda on ka uues sumbtroopikamajas. Rajatu on tänu taimestiku noorusele esialgu hästi vaadeldav. Sild viib üle tiigi, kuhu suubuv kosk sel hetkel küll ei töötanud. On looklevaid paekiviteid, paekivimüüre ning künkal troonib lehtla, mille sissepääsul väätimas väga eriskummaline ronisõnajalg (Lygodium) ning tulevikus lõhnaga hullutav jasmiin (Jasminum officinale).
Kahjuks ei elanud vist mitmed suuremad puud ehitamiseaegseid ümberistutusi ja vintsutusi üle. Igatahes ei paistnud enam kusagilt lopsakaokkalist bidvilli araukaariat ega sinihalli lõhnava lehestikuga eukalüpti. Aga ilus jändrik korgitamm – kuidas temal läks? Mnjah, halvasti läks. Klaasi taga, naaberkasvuhoones, sirutus tontliku harulise tüükana üles korgitamme surnud skelett. Senini oli nii tore külas käia kahel Vahemeremaadele väga iseloomulikul tammel: Tartu noorukesel, veel ogaliste leheservadega iilekstammel ning Kloostrimetsa korgitammel. Tolle viimase asemele tuleks kindlasti uus noor korgitamm istutada!
Siiski jagub aeda vaatamist väärt rohkem, kui siinkohal üles lugeda jõuab. Vanade tuttavate kõrval, nagu palmlehik, puusõnajalad ning ürgseid kalamiite (osipuid) meenutavad kasuariinid, leidub Austraalia kandi osakonnas väga palju võõraid tegelasi.
Suurt leidmisrõõmu tekitab seal müürijalamil kindlasti Wollemia nobilis. Metasekvoia avastamise järel oli XX sajandi põrutavaim välja surnuks peetud okaspuu leidmine 1994. aastal Austraalia Sinimägedes, kui satuti peale araukaarialiste sugukonda kuuluvale veidra välimusega volleemiale. Erinevalt meil vähemalt saartel perspektiivseks osutunud metasekvoiast peab volleemia jääma siinmail kahjuks pelgalt kasvuhoonetaimeks. Üks nooruke kasvab Tartu botaanikaaias, teine samasugune istik on leidnud ilusa koha Kloostrimetsa uues triiphoones. Selle uunikumi peaks igaüks oma silmaga kord ära nägema!
Euroopa fännina ning vahemerelise floora kõrgelt hindajana leidsin loomulikult, et kodusele Euroopale eraldatud maa-ala jääb kindlasti ruttu liiga väikseks. Esialgu loob meeldivaima varju sidrunipuu (algpäritolu küll Aasias). Väidetavasti olla ta Eesti suurim. Viljunud on see sidrunipuu tänavu rikkalikult, suisa nõnda, et okstele toetuseks tokid on alla sätitud.
Lehtla juurest sidrunipuu alt laskub paekivirada künkast allapoole. Veel oktoobris õitsesid selle servas lavendlid, hõbetasid vürtsikad santoliinipuhmad. Pisut veider oli küll lavendlit (ka tüümiani) näha kasvuhoones, ent nad on Vahemeremaadele nii iseloomulikud, et nendeta ei saa läbi kasvuhoone kujunduse puhulgi. Ka harilik santoliin püsib meil, vähemalt viimaste pehmete talvede järgi otsustades edukalt aias aastaringi.
Kuskil Sõrves või Ruhnul tasuks üritada ka järgmist toredat kooslust: väike välu naapoli alpikanne õitsemas noorte küpresside all, paetükkidel soomus-raunjalad. See tundus seal triiphoones kuidagi eriti inspireeriva pildina.
Kahjuks jäävad aga rosmariinid, mürdid, loorberid, oliivipuud, granaadipuud ja draakonipuu meil alati toataimedeks. Tõsi, üks eriti visa loorberinääps on mul Kesk-Hiiumaal juba kolm talve õues üle elanud, ent erilist lootust sellele panustada ei tasu. Pigem siis juba viigipuule, milline isend ka Kloostrimetsa uues klaaskaitsega aias esindatud on. Täitsa viljub ja puha.
Igasugu väikseid värke jagus seal veel ja veel. Nagu astelhernes, kreeta äärisjalg ümber pingi vohamas, juudapuuseemikud (?), keel-raunjalad. Keel-raunjalg kasvab meil normaalsete talvede puhul vabalt õueski, juudapuu nõuab aga katsetamist.
Üks omapärasemaid asju oli seal Hedera colhica ‘Arborescens’. See kolhise luuderohu vorm on paras kurioosum: potist sirutus üles väike jändrik hallikoorelise tüvega 4 jala kõrgune LUUDEROHUPUU. Ühe liaani kohta õige eriskummaline käitumine!
Nüüd peab küll otsi kokku tõmbama hakkama. Vaid niipalju veel, et lisaks laiade, lehe moodi okastega ürgsetele kivijugapuudele kasvab Kloostrimetsa uues subtroopikamajas ka jaapani krüptomeeria. See ilus, veidi mammutipuud meenutav sekvoiade sugulane on Eesti Läänesaartel tegelikult võimeline kasvama ka lihtsalt kusagile aianurka istutatult.
