Ogamelon - üllatusi pakkuv troopiline vili
Juba see, kui kaua ta viljad võivad säilida, on olnud omaette elamus. Esimesest saagist seisis üks erkoranž ovaalne sarvik elutoas riiuli peal pea poolteist aastat. Täiesti uskumatu lugu! Siis hakkas üks ots mädanema, märtsi teisel nädalal oli juba kõik pehme ja kõlbmatu.
Ogameloni vilja katavad hõredalt sarvi meenutavad ogad, sellepärast kutsutakse teda ka sarvmeloniks. Mina hüüan teda ingliskeelse nime kiwano järgi suupäraselt ka kivaanoks. Heal lapsel palju ilusaid nimesid!
Ogameloniga hakkasin tutvust sobitama üle-eelmisel suvel. Seemned ostsin Seemnemaailma veebipoest. Esiti ei osanud ma temast midagi arvata, pildil olev taim tundus lihtsalt huvitav ja lisaks olid ka viljad söödavad. Varem polnud ma neid maitsta saanud, veelgi enam – ma polnud sellisest taimest üldse kuulnudki!
Kohe esimesel suvel, mis oli soe ja päikeseline, rõõmustasid ogameloni taimed mind tõeliselt suure saagiga – igaühelt korjasin üle 30 vilja! Lõuna pool saadakse taime kohta sadakond vilja, seega pole minu kasvuhoones kasvanud saak üldse väike, arvestades seda, et põhjamaal jääb kasvuaeg ju märksa lühemaks.
Ogamelon kuulub kurgi perekonda ja kõrvitsaliste sugukonda. Peamistes viljeluspiirkondades Lõuna-Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal kasvavadki taimed tavaliselt lihtsalt maa peal nagu meil peenrakurk. Võime samamoodi teha, aga sel juhul tuleb alla panna must kile, kuna lõunamaa taimena on ogamelon väga soojanõudlik. Kevadel ja suve lõpu poole läheb sooja hoidmiseks vaja kindlasti katteloori.
Peenral kasvatades sõltub saak täielikult ilmast, seda ei saa meil aga kunagi usaldada. Piisab, kui meenutada eelmist suve. Kõige kindlam on ogamelonit kasvatada ikkagi kasvuhoones, siis on lootust ka saaki noppida.
Kipub laiutama
Taimed kasvatan pottides ette. Seemned idanevad keskmiselt kolm nädalat (sobivaim temperatuur 22–25°). Kasvuhoonesse istutamiseks peavad taimed olema vähemalt kolme nädala vanused. Panen nad ühte ritta poolemeetrise vahega. Sel juhul on ruumi kasvada nii ette kui taha, keskelt lähevad nad nagunii kokku.
Huvi pärast proovisin ka teist võimalust: panin kolm taime väga lähestikku, umbes poole meetri peale, ümberringi jäi u 1,5 meetrit vaba maad kasvamiseks. Ka see sobis.
Soojalembene ogamelon vajab täispäikest. Väädid kasvavad kuni kolme meetri pikkuseks, munajad lehed on väikesed.
Soodsates oludes jõuavad taimed väga kiiresti otsapidi kasvuhoone lakke, kus on päikeselistel päevadel väga palav. Vastu kuuma kilet puutudes lehed kolletuvad ja kuivavad. Sellepärast tuleb väädid suunata veidi enne lakke jõudmist kõrvalolevatele nööridele. Kuna nad kasvavad tohutu kiirusega, on vaja seda teha üle päeva.
Taim vohab ka laiusesse. Kui ta hakkab liiga laiutama ja kipub naabreid lämmatama, võib vääte veidi kärpida, aga sel juhul jääb vähemaks ka saaki. Nagu kurk, tahab ka ogamelon korralikult juua, muld ei tohi läbi kuivada. Kui taimedel on palav ja niiskust napib, lasevad nad lehed longu. Aga kui kohe kasta, taastuvad kiiresti.
Õitsemise ja viljumise ajal ei tohi temperatuur langeda alla 15°, siis kasv seiskub. See võib juhtuda kergesti kevadel, kui taimed liiga vara kasvuhoonesse viia. Ööseks katke nad kindlasti looriga. Kahjureid ja haigusi ei ole ma ogamelonil täheldanud.
Ettevaatust, torkab valusalt!
Ogamelonile pange toeks nöörid või kepid, et ta saaks köitraagude abil ülespoole ronida. Varred on suhteliselt haprad ja võivad hooldamisel kergesti murduda. Taim hakkab kõrvalvõrseid ajama üsna maapinna lähedalt, esimesed viljad ongi tavaliselt vastu maad. Ruumipuudusel suunake ka külgvõrsed ülespoole.
Ogamelonil tuleb pidevalt silma peal hoida, sest ta võib end väga tugevalt naabrite külge kinni kerida. Taimega tegeldes pange kindlasti kätte kindad ja kandke pikkade käistega pluusi, sest karvased lehed ja varred teevad vastu puutudes haiget.
Kuid kui taimel juba viljad peal on, ei ole sageli kinnastestki enam abi: teravad astlad ogade tipus vigastavad nii, et veri väljas. Sel põhjusel on ogamelon väikesele lapsele lausa ohtlik.
Mina naksan nopitud viljadelt astlad ogade küljest ära, siis ei vigasta nad mind ega külalisi, kes riiulile hoiule pandud põnevaid sarvikuid uudistama kipuvad. Astlad võib ka külge jätta, aga siis ei tohi viljad kokku puutuda: muidu vigastavad nad üksteist ja see halvendab säilivust.
Kurgist veidi aeglasem
Ovaalsed viljad on noorelt erkrohelised ja täisküpsuses säravoranžid. Algul on viljad imetillukesed ja kollakasrohelised, lehtedega ühte värvi. Raske on arugi saada, kas vilju on või pole. Kasvuhoonekurkidest kasvavad nad veidi aeglasemalt.
Saaki ei maksa enne augustit oodata. Täiskasvanud vilja pikkus on 10–15 cm, ümbermõõt (koos sarvedega) 20–30 cm. Koor on paks (4–5 mm) ja kõva.
Vilju võib hakata noppima juba rohelisena, kui nad alles täismõõdule lähenevad. Selline vili valmib toas paari nädalaga.
Kõige maitsvam on ogamelon siis, kui ta hakkab võtma oranžikat tooni. Seemned on siis veel pehmed. Vananedes läheb vili erkoranžiks, seemned muutuvad puiseks ja viljaliha pole enam nii hõrk, kaob ka aroom.
Eelmisel aastal proovisin ka üht ümmargust sorti, selle koor oli algul valge, küpsedes läks helekollaseks. Nii ovaalsed kui ümarad ogamelonid on ühesuguse helerohelise viljalihaga, ovaalsed viljad on aga tunduvalt suuremad. Saagilt jäi ümar valge sort kõvasti alla rohelisele.
Lasen taimedel kasvada seni, kuni öökülmad varred ära võtavad. Suuremad viljad nopin muidugi varem ära.
Üllatus oli see, et ogameloneid ei tohi hoida külmkapis – nad läksid seal ruttu mädanema. Kõige paremini säilivad tavalisel toatemperatuuril.
Põneva välimusega amps
Pooleks lõigatud vilja sees näeb üksteisest eraldatud seemnekambrikesi. Valged seemned sarnanevad kurgiseemnetega, neid ümbritseb mahlane želeesarnane viljaliha, mille erkroheline värvus meenutab kiivi sisu.
Viljaliha on seemne küljes nii tugevasti kinni, et ei eraldu täielikult isegi pärast mahlapressist läbi käimist. Kogu sisu on söödav.
Kui ma ogamelonit esimest korda maitsesin, tundus ta küll naljakas: sisu oli nagu vanaks läinud kurgil. Nüüd olen sellega harjunud ja mulle see hapukasmagus värske maitse meeldib.
Ogamelonit süüakse tavaliselt toorelt, vili lõigatakse sektoriteks nagu arbuus. Erkrohelise sisu ja ogalise koorega tükikesed on väga efektsed.
Meie pere armastab ogamelonit süüa nii, et tilgutame sektoritele sidrunimahla või riputame pruuni suhkrut. Väga hästi sobib ogamelon kokku jäätisega, eriti valge plombiiriga. Teda võib lisada ka puuviljasalatile, aga soojas toidus läheb mõnus aroom ja maitse kaduma.
Soovitan ogamelonit kasvatada kõigil, kel huvi millegi põnevama vastu. Muide – see on tunduvalt lihtsam kui kasvuhoonekurgi kasvatamine! Kui kõiki vilju ei jõua parimas tarbimisküpsuses ära süüa, võib erkoranže eksootilisi sarvikuid hoida ka lihtsalt ilu pärast riiulil ja nautida Aafrika hõngu, mida nad tuppa toovad. Talvel, kui lumi maas, on see eriti tore.
