Oh imet! Pelargoon lõhnab kui kokakoola
Tugeva roosilõhnaga on näiteks lõhnava pelargooni (P. graveolens) hallikasrohelised sügavalt lõhestunud kolmnurksed lehed, tema väikesed õied on roosad või roosakaspunased.
Roosilõhnalised on ka parfüümipelargoon (P. x asperum) ja kare pelargoon (P. radens).
Värskelt nagu roheline õun lõhnab ülilõhnav pelargoon (P. odoratissimum), millel on väikesed sametjate karvakestega hallikasrohelised lehed ja pisikesed lillakaspunase triibuga roosakad õied.
Mõrkjat piparmünti tunneb liigi P. tomentosum pehmetel karvastel lehtedel, tema väikesed õied on valged. Kähara pelargooni (P. crispum) pehmed kreemika alatooniga rohelised lehed on aga värske sidrunilõhnaga, väikesed õied on roosakad.
Liikidest on aretustöö tulemusena saadud väga mitmekülgsete lõhna- ja maitseomadustega sorte ja hübriide. Lisaks juba mainitud lõhnadele võib nende lehtedel ära tunda veel apelsini, aprikoosi, ingverit, kaneeli, kookost, laimi, lavendlit, maasikat, muskaati, šokolaadi, mändi, sarapuud, kokakoolat jne. Kõik lõhnad ei pruugi aga sugugi meeldida, ja mõni, näiteks koirohu oma, võib olla suisa ebameeldiv.
Et lõhnava lehestikuga pelargooni kasvatamisest täit rõõmu tunda, soovitan igal huvilisel kõigepealt leida oma lõhnaeelistusele sobiva aroomiga taim, sest valik on tõesti väga mitmekülgne.
Rõdule suvitama
Kui tahate taime kasvatada vaid selleks, et nautida tema lehestiku oivalist aroomi, sobib noore, aiaärist ostetud taime ümberistutamiseks tavaline viljakas toataimemuld.
Kui soovite aga koguda lehti gastronoomiliste naudingute saamiseks või geraaniumiõli valmistamiseks, soovitan kasutada spetsiaalset ürdimulda ning kasvuajal väetada ürtidele mõeldud maheväetisega.
Suvel võib taime tõsta rõdule või terrassile. Seal peab muidugi jälgima, et muld liialt läbi ei kuivaks, eriti kui potid terve päeva päikese käes on.
