Nahaärrituste-löövete vältimiseks tuleks vältida taimemahla sattumist nahale ja kanda aiatöödel kindlasti kindaid. Lastele tuleks aga varakult võimalikest ohtudest rääkida või loobuda probleemsete taimede kasvatamisest.

* Käokingad (Aconitum) on vähenõudlikud püsililled, mida kasvatati juba vanavanemate aedades. Ent populaarsed on nad tänapäevalgi. Perekonnas on umbes 100 liiki. Õied on iseloomuliku kujuga ning kergesti äratuntavad. Olenevalt liigist ja sordist võivad õied olla valged, kollased, sinised või violetsed ja kirjud. Lehed on sügavrohelised ja sõrmjalt jagunenud.

Käokingad edenevad hästi parasniiskel, huumusrikkal ja viljakal mullal. Kasvukoht ei tohiks olla liialt kuiv ega kannatada liigniiskuse käes. Kuigi käokingad saavad hakkama ka päikselisel kasvukohal, eelistavad nad siiski kasvada kerges varjus – nende õitsemist se ei vähenda. Kaunite suve teise poole õitsejatena sobivad nad nii püsilillepeenraisse kui iseseisvate rühmadena murusse või varjulisemasse kasvukohta. Kui kasvukoht ja tingimused on sobivad võivad taimed ühele kohale kasvama jääda aastateks. On ka head lõikelilled.

Vaatamata ilule ja vastupidavusele on tegemist väga mürgise taimega, mille söömine võib lõppeda surmaga, taimemahl aga nahale sattudes põhjustab allergilist reaktsiooni ja lööbeid.

* Maikelluke e piibeleht (Convallaria majalis) on üks armastatumaid kevadisi õitsejaid - õite joovastav lõhn ja habras ilu ei jäta küll kedagi külmaks.

Maikellukesed eelistavad kasvada pigem varjus või poolvarjus, kuid vaprad on nad vastu pidama ka päikselisel kasvukohal. Ajapikku moodustavad taimed tiheda vaiba, mis teeb temast hea pinnakattetaime. Mulla suhtes pole nad pirtsakad kuid eelistatuim oleks muidugi tavalisest niiskem, huumus- ja toitaineterikas muld. Edukalt saavad nad hakkama ka kuivapooolsel ja liivasegusel mullal.

Ühel ja samal kohal võivad taimed probleemideta kasvada aastaid ning talvepakasele peavad nad samuti vapralt vastu. Maiklellukesed on ka head taimed ajatamiseks ning loomulikult on nad armastatud lõikelilled.

Maikellukese mistahes osa (eriti ahvatlevad võivad sügisel tunduda punased marjad) sissesöömine põhjustab iiveldust, oksendust, kõhulahtisust, vererõhu kõikumisi ja südame nõrkust, raskemail juhtudel võib aga lõppeda teadvusetuse ja surmaga. Nahaärritusi ja lööbeid võib põhjustada ka taimemahl ning õite lõhn võib pea valutama panna.

* Kuutõverohud (Polygonatum) on ideaalsed taimed varjulistes ja niiskepoolsetes aedades. Nad eelistavad huumus- ja toitaineterikast mulda ning ühel kohal võivad kasvada probleemideta aastaid. Vastupidavad taimed on võrdlemisi ilmastikukindlad – tugevad tuuleiilid ei murra veel taimi ning pakaselised talved elab taim samuti kenasti üle. Paljundada võib kuutõverohtusid varakevadel või augustis taime jagamise teel.

Kogu taim, eriti risoom ja sügisel ilmuvad kerjaja kujuga sinakasmustjad marjad, mis välimuselt mustikaid meenutavad, on mürgised.

* Sõrmkübarad (Digitalis) püüavad õitseajal möödujate pilku oma uhkete, sõrmkübaraid meenutavate valgetes, roosades, lillakates toonides õitega. Taime kõrguseks on ligi meeter. Kasvutingimuste suhtes on sõrmkübarad võrdlemisi vähenõudlikud, kuid eelistavad huumus- ja toitaineterikast ning vett hästi läbilaskvat mulda. Paljundada saab seemnetega, mis külvatakse kevadel. Sageli annab ka isekülvi, kui just noor taimi umbrohuks ei peeta ja välja ei kitkuta.

Kogu taim, eriti aga lehed on mürgised.