Aiaabi OÜ

Sellest ei olegi veel kuigi palju aega tagasi, kui toalillemulla segas iga kasvataja kodus ise. Kellel millised võimalused olid − üks hankis seda värskelt üles kergitatud mutimullahunnikust, teisel oli võtta oma aia head kompostmulda. Kusagilt saadi ka liiva sisse segamiseks. Ja taimed kasvasid. Tõsi, toalillevalik ei olnud aastakümneid tagasi nii rikkalik nagu praegu.

Ise segatud mullal on nii plusse kui puudusi.

Mineraalmullas ei teki nii kergesti toitainete ja mikroelementide puudust kui turbarohkes segus. Sageli ei näinud taimed aga nii ilusad välja, nagu kasvataja oleks soovinud. Ehk oli mulla happesus vale, juurte kasvukeskkond liiga õhuvaene või oli põhjus veel milleski muus.

Tänapäeval ostab enamik inimesi toalillemulla poest. Esimene asi, millest mulda valides lähtuda, on kasvukeskkond: enamikule lehtdekoratiivsetele ja õitsvatele taimedele sobib nõrgalt happeline (pH 5,6–6,5) või neutraalne (pH 6,6–7,2) muld, kuid osa (nt sidrunipuu) vajab mõõdukalt happelist (pH 4,6–5,5) kasvukeskkonda.

Enamasti on pakenditel kirjas tuntumate toataimede nimed, mis teeb valimise lihtsaks. Aga siiski tasub ka ise enne kindlaks teha, mis liigid teil kodus kasvavad ja millist mulda vajavad.

Kui sobiva happesusega mulda on kaupluses saada mitut sorti, siis tasub teada, et need võivad sisaldada erineval hulgal toitaineid. Enamasti on soodsama hinnaga just need, mille väetustase on madalam, pärast istutamist peab hakkama sel juhul taime kohe väetama.

Kvaliteetsem segu sisaldab lisaks turbale ka kompostmulda, sarvelaaste, adru jm. See on rammusam ja taim ei vaja mitme kuu jooksul pärast istutamist lisaväetist.

Enamikule toalilledele sobib turbasegul põhinev muld, kuid on ka erandeid: näiteks tsitruselised ja õlipuu tahavad kasvada raskemas, savikamas mullas. Sageli saabuvadki nad müügile juba sellises substraadis. Ümberistutamiseks valige mullasegu, mis sisaldab savigraanuleid. Üks selline on näiteks Kekkilä püsimuld.

Täiesti teistsugune on orhideemuld, mis kokku segatud turbast, peenestatud puukoorest, kerg­kruusast, perliidist jne eesmärgiga, et taime juured võimalikult palju õhku saaksid.

Külviks sobib neutraalne turbasubstraat, milles on veidi ka väetist. Idanemiseks seeme väetist muidugi ei vaja, kuid kasvama hakanud taim tahab juba toitu.

Võrreldes kasvuturbaga sisaldavad külvimullad pea poole vähem väetist. Kui tärganud taimed jäävad pikemaks ajaks külvimulda kasvama, tuleb neid kindlasti hakata varsti kastma nõrga väetiselahusega, muidu jäävad nad nälga.

Ka tavalisse turbasubstraati külvates ja pikeerides tasub arvestada, et selles napib toitaineid. Taimede kasvades lisage kastmisvette kindlasti ka veidi vedelväetist.

Omal ajal õpetati, et väetama võib hakata kümme päeva pärast istutamist, tänapäeval soovitavad spetsialistid hakata peaaegu kohe kastma lahja väetislahusega.