2000. aastast on mul neli kalifornia ebaküpressi. Nad pärinevad Kõpust suure puu seemnest. Paraku on nende kasvukoht päikselisel välul väga ebasobiv – kõrbevad seal tagasi, põõsastuvad. Ühte olen varakevadise päikse eest varjutanud, on ligi paarimeetrine, ent latv kipub nüüd sügiseks kuivetuma sellegipoolest. 

Väga ebameeldiva üllatuse on valmistanud hiigelelupuud. Tõin need nääpsudena 1996 Lääne-Saaremaalt Kuusnõmmelt, kus vanad puud annavad looduslikku uuendust. Aastaid kasvasid nad mul lagedal väljal vähimagi kahjustuseta. Viimased talved on aga hävitanud kolmel puukesel ladva, ka üle pea visanud isendil. Ainult üks hiigelelupuu sihib oma ladvaga endistviisi vapralt ülespoole. Ilma jäin ka noorest mustast männist. Vanu suuri musti mände ja hiigelelupuid sirgub isegi karmis Ida-Eestis. Kuid kahjuks näib, et praegune ilmastikuga toimuv uusi enam juurde kasvatada ei lase. Kuskil päikse eest varjatuna ehk küll, ent lagedal mitte. 

On kuulda ennustusi, et Maa magnetväli aina nõrgeneb. See tähendab aga ju aina tapvamat päiksekiirgust? Nõnda tasub okaspuud heaga ära unustada! Kodumaised kuusk ja mänd ehk peavad vastu, ent isegi kadakas kipub kõrbema. Iseasi on heitokkalised, nagu lehised, meta- ja soosekvoia, ehk ka ebalehis. Nemad viskavad talveks okkad maha ja elavad rahulikult hilistalvise päikse rünnaku üle.

Igatahes jah, vaatasin ükspäev seal sauna taga neid põõsastunud hiigelelupuid ja kalifornia ebaküpresse ning käsi hakkas vägisi kirve järele sügelema No ei saa seal neist asja, ei viitsi ma enam nende olelusvõitlusele allajäämist vahtida! Raiuks õige nad maha?? Ja asemele istutaks lehtpuid. Viimased talved on näidanud, et väga mitmed eksootilised lehtpuud peavad neile vastu. Näiteks austria tamm (Quercus cerris). See lõunapoolse Euroopa liik on me kontinendi heitlehistest tammedest üks omapärasemaid: karedad lehed on väga varieeruvalt, tükati ülisügavalt lõhestunud. Juhuslikult ongi mul peenras oma paarkümmend seemikut ootel. Nõnda, teeks sinna nonde hingevaakuvate okaspuude asemele ühe austria tammede salu? 

Või katsetaks hoopis tseltisesaluga? Kui lõunaeurooplane Celtis australis on meil kasvatamiseks lootusetult külmaõrn, siis USA idaosast ja Kanada lõunatipust pärinev läänetseltis (Celtis occidentalis) peaks olema üsna külmakindel. Silekoorne, vanemas eas kestendava tüvega ja nõgesetaoliste lehtedega tiheda võraga läänetseltis on väga nägus puu. Muuseas on mul külvipeenral ka hulk läänetseltise seemikuid ootamas. 

Või istutaks hoopis midagi kolmandat? Eks näis. Nagu öeldakse: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Esialgu ma veel talitsen oma kirve haaramise soovi. Vaatab-ootab uue kevadeni, eks siis paista. Seniks jõuab veel igasuguseid plaane pidada.