Kuue aasta eest külvasin pottidesse neli oliivikivi. Neist tärkas kolm, nüüdseks on alles jäänud vaid üks. Eks samune potitamine ole nagu on – ju teised suvel õues lihtsalt vahel liiga läbi kuivasid. Oliivipuu võib ju olla väga põuda taluv, ent see on pigem maksev suurte puude puhul, kes oma juured sügavale maasse ajanud.

Meie viletsal arktilisel maal ei hakka oliivipuud ilmaski lageda taeva all kasvama. Kliima soojenemine võib ju olla, aga paraku tähendab see siinsele kandile pigem hoopis karmimaid talvesid. Tunamullusel talvel tegin proovi ühte poest ostetud oliivipuud õue jätta. Jaanuari -14°c oli talle siiski liig. Huvitaval kombel külmusid lõhki vanemad võrsed, ent noored säilisid tervete ja haljastena. Igatahes pidin ta tüükale lõikama ja potti istutama ning esikusse tooma. Too oliivipuu oli nähtavasti hingepõhjani solvunud. Ta vindus veel aasta, kuid otsustas siiski lõpuks hinge heita.

Vist oli see Peter Mayle, kes on kirjutanud, et oliivipuu keeldub kasvamast ebamõistlikus kliimas. Mulle meeldib see mõte, et ta keeldub. Mitte et ei saa hakkama, vaid lihtsalt keeldub. Tõesti, milleks hingitseda vastiku kliimaga aladel! Eesti on tema jaoks mõistagi hoopis lootusetu külmkapp. Ime, et on üldse taimi, kes siin kasvada söandavad.

Oliivipuudest on tohutult palju kirjutatud. Viimaste aastate küllap tuntumaid on Carol Drinkwateri oliivipuu-raamatute sari. Esimeste, oma Provences asuvat istandikku käsitlevate teoste kohta võib arvata nii ja naa, aga kaks viimast, “Oliiviteekond” ja “Oliivipuu”, mis viivad rännule ümber Vahemere, on vähemalt mu enda jaoks küll sellised “riiulis peab olema” tublid tükid. Huvitav on rännata tema vahendusel läbi põnevate maade nagu Liibanon, Süüria, Liibüa ja Alžeeria ning kahetseda, miks pole nende ajalugu paremini läinud. Eriti kurb näide on Liibanon, mis mõne aastakümne aasta eest oli populaarne turismisihtpunkt ja kiiresti arenev riik, nüüdseks aga pidevate sisetülide ja välissekkumiste tõttu parajasse mädasohu uppunud. Minu jaoks seostub see sümpaatne maa eeskätt liibanoni seedritega.

Carol Drinkwateri raamatust selgub aga, et seal elutsevat üldse kogu maailma vanimad puud, oma tosinkond 6000 aasta vanust oliivipuud, kes on peitunud kristlaste Mägi-Liibanoni Bechealehi. Seda üüratut iga on üpris raske uskuda. Aga ehk tõepoolest on taoline ime võimalik? Võibolla polegi Maa vanimad puud Kalifornia igimännid, vaid iidseimad olendid elavad meile märksa lähemal? Erinevalt männist on alatasa võsuv ja uuenev oliivipuu tegelikult ju igavene.

Oliivipuu on eestlasele mõistetavatel põhjustel enamasti kauge ja tundmatu tegelane. Alles kahel viimasel kümnendil on oliivid ja oliiviõli meie toidulauale jõudnud. Ja ometi, see puu võib väga ootamatult ja kiiresti oma lummusesse haarata ka põhjamaalt pärit inimese. Piisab vaid oliivipuude kodupaikadesse minna, neile natukese aega pühendada, ja ma olen kindel, et nad kõnetavad õige ruttu.

Sellest on juba kolm aastat möödas, kui Cresi saarel end pikaks ajaks ühele kiviaiale keset oliiviterrasse istuma unustasin. Ma lihtsalt olin, kuulasin jaheda kevadtuule vargset kohinasegust klõbinat nende puude võrades, vaatlesin rohehõbejate lehtede liikumist ja punasest mullast väänlevaid kõverikke tüvesid ja olin, olin, olin… Aeg jäi justkui seisma. Ma ei saa siiani sotti, mis veider ärakaetamine see toona oli. Üldse tunnen, kuidas kolme aasta jooksul on oliivipuude lummus tasapisi aina lahtunud ja taas kipuvad nad võõraks lõunamaa eksootikaks muutuma.

Siiski on väga kahju, et see imeline puu keeldub meie talvi talumast ja teda on siin võimalik pidada vaid potti surutuna, pool aastast siseruumesse peidetuna.

Tjah, oleks viimane aeg nendega tutvust uuendada. Et jälle kord kogeda ja tajuda oliivipuude seletamatut lummust. Liibanoni ma küll kahjuks välja ei vea. Teisalt oleks just huvitavam minna hoopis maailma kõige põhjapoolsematesse oliivisaludesse, Alpidesse nimelt.