Mädanema lähevad õunad puus peamiselt puuviljamädaniku kahjustuse tõttu, mida tekitab seen Monilia fruetigena. Õunale tekib väike pruunikas mädanikulaiguke, mis kiiresti suureneb ja kogu vilja haarab. Küllaldase niiskuse korral kattuvad haiguslaigud paarimillimeetrise läbimõõduga kollakaspruunide eospadjanditega.

Haigusele aitab tõhusalt kaasa õunte varasem nakatumine õunapuu-kärntõppe, mille tekitaja on Venturia inaequalis. Õuntele ilmuvad hallikasmustad laigud, mille all õunakoor korgistub ja lõheneb. Lõhed aga on sissepääsuväravaks Monilia’le jt mädanikke esile kutsuvatele seentele.

Tänavused ilmastikuolud olid nimetatud kahjuritele ja haigusetekitajatele väga soodsad. Keskmisest tunduvalt soojema talve tõttu jäi kevadeks ellu enamik taimejäätmete all, pindmises mullakihis ja puutüve korba ning samblike all talvituvad õunakoi ja õunamähkuri röövikuid. Neist nukkumisjärgselt varasuvel koorunud liblikate põlvkonnad olid seetõttu arvukad. Liblikate lendluseks ja munemiseks jagus vaatamata vihmasele suvele sobivat aega küllaga, sest suve eripäraks oli jahedate vihmaperioodide regulaarne vaheldumine kuivade ja kahjuritele piisavalt soojade perioodidega. Munadest koorunud suure röövikutearmee tekitatud vigastused avasid omakorda nakkusvärava puuviljamädanikule.

Puuviljamädaniku, samuti kärntõve arengule ja levikule aitasid tugevasti kaasa ka sagedased pikad vihmaperioodid.

Paljudes aedades rikutud õunasaak näitas, et kahjustajatele väga soodsatel aastatel ei ole võimalik korralikke õunu saada tõrjesüsteemita, mis kätkeb endas insektitsiidide ja fungitsiidide 2–3kordset kasutamist kasvuperioodil. Kemikaalid tuleb appi võtta eriti siis, kui lähedal asuvates naaberaedades kahjustajaid korralikult ei tõrjuta.