Orhideeperekonnast pärit vanill

 (1)
Orhideeperekonnast pärit vanill
Vanill koos aromaatsete kupardega.FOTO: REPRO

Käpalised ehk orhideelised (Orchidaceae) on suurimaid õistaimede sugukondi, kuhu kuulub umbes pool tuhat taimeperekonda kokku pea 20 000 liigiga, millest enamik kasvab troopikas ja subtroopikas.

Paljudel orhideeliikidel on säilitusorganid: püsikuil harilikult juuremugulad või risoomid, epifüütidel paksud lihakad lehed või varremugulad. Kobarõisikuis asetsevad huuljad keeruka ehitusega õied on mõlemasoolised, paljudel liikidel on need väga ilusad. Vili (kupar) sisaldab tuhandeid kuni miljoneid tolmpeeni seemneid, mis levivad tuulega ja idanevad ainult teatud, sageli liigile ainuomaste mikroseente abil.

Vanill (Vanilla) on ronitaimede perekond käpaliste sugukonnast ja esindatud u 90 liigiga. Kesk-Ameerika troopikametsadest pärinevat harilikku vanilli (V. planifolia) kasvatatakse vürtstaimena troopikas, näiteks kakaoistandustes. Esimesed andmed vanillist pärinevad aastast 1427, kui asteegid vallutasid Mehhikos Totonaco indiaanlaste alad. Viimased olid selle kauni lille vilju juba aastakümneid, võib-olla isegi aastasadu kasutanud. Asteekidel oli vanill tähtis kultuurtaim ning valitseja Montezuma ajal hakati vanilli kakaole maitse-
omaduste parandamiseks lisama.

Hispaaniasse jõudsid hinnalised vanillikaunad alles XVI sajandil, kui hispaanlane Hernado Cortez saabus vallutusretkedelt asteekide aladele. Arvukad katsed seda kuninglikku taime kasvatada nurjusid, sest vanill paljunes vaid loomuliku tolmlemise teel koolibrite ja mesilaste abiga.

Seotud lood:

Hispaanias, Inglismaal ja Austrias sai vanill tuntuks juba XVI sajandi keskel, teistesse Euroopa maadesse jõudis ta alles XIX sajandi algul, jäädes pikaks ajaks valitsevate kihtide vürtsiks. Cortez nimetaski taime vainilla’ks – “vaina” tuleb ladinakeelsest sõnast vagina ehk tupp.

Kaunis õis, meeldiv aroom

Vanill võib kasvada rohkem kui 35 m pikkuseks. Ta ronib nii puudel kui ka mööda maad. Toatingimustes õitseb vanill üpris harva ja õieaeg on kevadel.

Õite eluiga on vanillil väga lühike: hommikul õied avanevad ja pärastlõunaks on nad ära õitsenud. Õied seevastu on väga ilusad, meeldivalt lõhnavad rohekasvalged või valged õied.

Pärast õitsemist hakkavad taimel kasvama viljad, millest valmistataksegi maitseainet. Seemnete külluse tõttu pidasid asteegid vanilli naiselikkuse ja viljakuse sümboliks. Iga seemnekoda ümbritseb tupp, vältimaks juhuslikku paljunemist.

Vanillikaunu kogutakse enne valmimist, mil neil lõhna veel pole. Taime piklikud 20−25 cm pikkused kuprad (vanillikaunad) pruunistuvad kääritamisel ja kuivatamisel pea kuu aega ning omandavad alles siis neile iseloomuliku lõhna.

Vanilli teise, lühikaunalise liigi (V. pomposa) viljadest saadakse madalama sordi vanilli.

Vanill on üsna kapriisne kultuurtaim. Viljade saamiseks tuleb teda kunstlikult tolmeldada, kusjuures viljuvad ka siis ainult pooled õied. Tänapäeval kasutatav käsitsi tolmlemise võimalus avastati alles XIX sajandil. See on aega ja pühendumist nõudev protsess, kus iga taim ükshaaval paljundatakse ning seda saab teha vaid sel ainsal päeval, mil lill õitseb. Kunstlik tolmeldamine ja samuti pikka aega vältav töötlemine ongi põhjuseks, miks vanill on safrani kõrval tänapäevani üks kallimaid vürtse.

Ent loodusliku vanilli lõhn ei sõltu ainult keemiliselt puhta vanilli olemasolust, vaid ka muudest komponentidest. Seepärast tuleb ette, et väiksema vanillisisaldusega kaunadel on palju meeldivam ning tugevam lõhn kui suure vanillisisaldusega sünteetilisel vanillil. Praegu toodetakse vanilli pea 90% ulatuses sünteetiliselt ja suuremat kasutust leiab see just šokolaaditööstuses.

Vanill toataimena

Orhidee Vanilla on praegu saadaval pea kõikides suuremates lillepoodides. Ta vajab niisket õhku ja mulda ning nädalas 2−3 korda kastmist. Kastmiste vahel tuleks taime piserdada ning jälgida, et muld oleks niiske, mitte läbi vettinud. Samuti tuleb jälgida, et poti alla vett ei jääks.

Vanill vajab palju valgust, kõrget õhuniiskust ning sooja vähemalt 20 kraadi. Kui tal neid tingimusi pole, siis ta õide ei puhke. Õitsema hakkab meelsamini kasvuhoones. Kaunis ja huvitav amplitaim on ta tegelikult ka ilma õiteta.

Loe veel

Ümberistutamist orhideemulda vajab taim iga 2−3 aasta järel, väetamist orhideeväetisega kord kuus. Looduses liaanina kasvavale varrele asetage ka talle toeks looduslik tugev oks, mida mööda ronides tekib huvitava välimusega toataim. Toas võib kasvada kuni 10 m pikkuseks ja pikemakski.

Ravimina leiab vanill kasutust aroomiõlides, kreemides ja aerosoolides. Indiaanlased arvasid, et vanill koos kakaoga alandab ärevust ja tõstab meeleolu.

Ametlikult kuulutati vanill ravimtaimeks Londonis 1721. a, rõhutades seda kui seedimist, menstruatsiooni ja sugutungi soodustavat vahendit.

Massaaž vanillikreemiga on mõeldud neile, kellele meeldib vanilli lõhn. Traditsiooniliselt seostatakse vanilli seksuaalsusega, sest ta õhutavat õrnust ja meelelisust ning tugevdab vaimu.

Põlisasukad uskusid, et vanill suurendab armurõõme ja tugevdab südant. Massaaž vanillikreemiga mõjub hästi ka psüühikale − tõstab enesekindlust, kõrvaldab tundetõkked, suurendab organismi vastupanuvõimet. Sobib hästi psüühilise väsimuse puhul. Oma soojendava toime poolest kehatemperatuuri tõstev ja sügavalt lõdvestav.

Vanill vürtsina

Vanill on klassikalistest vürtsidest üks nooremaid, kuid vaieldamatult üks asendamatumaid ning aromaatsemaid maitseaineid maailmas.

Kahtlemata on kõige parem toiduvalmistamisel kasutada ehtsat vanillikauna, mis nõuab aga oskuslikku lähenemist, seemnetest puhastamist ning on üsnagi kallis. Pealekauba vanillikaunad kuivavad aja möödudes ning kaotavad oma väärtusliku aroomi.

Vanilli peenestatakse fajanssuhmris. Uhmrisse lisatakse järk-järgult tuhksuhkrut, kuni kogu vanill on peeneks hõõrutud. Väiksema kontsentratsiooniga vanillisuhkru saamiseks asetatakse vanillikepikesed tuhksuhkruga poolenisti täidetud purki ning lastakse seista, kuni suhkur omandab vanillilõhna. Vanilli lisatakse toitudele üsna vähe: piisab 1/20 vanillikepikesest toiduportsjoni kohta. Vanillisuhkru valmistamisel võetakse ühe vanillikepikese kohta 0,5 kg suhkrut.

Vanilliga maitsestatakse hinnalisi tooteid nagu šokolaad, martsipan, tordid, küpsised, jäätis, konjak, viskid ja liköörid. Pagaritoodetele lisatakse vanill tainasse, magustoitudele aga pärast kuumtöötlemist. Kohupiimakreemidele ja teistele külmadele magustoitudele lisatakse vanill valmistamise lõpul. Torte ja biskviite immutatakse vanillisiirupiga pärast küpsetamist. Lihatoitudest on vanill sobilikum koos teiste vürtsidega lamba-, känguru- ja jaanalinnulihale.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare