Õunad äädikaks esiemade viisil
Uurimegi, kuidas valmistati õunaäädikat sada aastat tagasi. Õpetus pärineb Jaan Spuhl-Rotalia raamatust “Kodumaa marjad”, mis on välja antud aastal 1897 (kirjaviis muutmata kujul).
1. Õunaäädikat tehakse mõnel pool nii lihtsalt, et valmis äädikas mitte kopkatki ei tule maksma. Üks tühi veini, napsi-, ehk äädikaankur seatakse hästi sooja koha pääle, valatakse pooleni puhast kaevuvett täis ja visatakse aeg-ajalt kõik köögis ülejäänud õuna-, pirni- ja marjadekoored, südamed ja jätised mis mujale enam ei kõlba, ankrusse vee sisse ja hoitakse päält kinni, et puru ega tolm sisse ei pääse. Kui vesi mõne aja pärast mekkides juba äädika sarnane hapu maitseb, siis kurnatakse ta seesoleva paksu päält ära iseäralise ankru sisse, mida lahtiselt seista lastakse, et vedelik edasi võib käärida. Endine ankur täidetakse aga uuesti pooleni puhta veega ja korjatakse, nagu ennegi, puuvilja jätised sisse. Selviisil võib suve jooksul suure hulga äädikat valmistada, mis kauema seismise järel kindla punni all viimaks nii tugevaks kangeks ja puhtamaiguliseks läheb, nagu kõige parem vabrikus tehtud äädikas, – siiski ei maksa ta poolt kopikutki.
2. Maha langenud õuntest, niisama ka teistest hapudest sügise- ja taliõuntest tehakse järgmisel viisil äädikat. Õunad tambitakse, nagu veini tegemise juures, hästi peeneks ja pannakse tamped lahtise nõuu sisse 12–20° sooja sisse käärima. Käärimise kiirustamiseks võib esite pisut õlle, pärast äädika pärmi juurde panna. Mida soojem koht on ja mida rohkem kääriv ollus õhuga kokku puutub, seda rutem jõuab äädikas käärida ja valmida. On kääriv vedelik juba küllalt tugev hapu, siis kurnatakse ta paksu päält ära ja pannakse alalhoidmiseks ankru sisse kindla punni alla seisma. Paks ei kõlba enam mujale pruukida, kui komposti, mullahuniku sisse.
