Vabapidamine on mõeldav, aga siis peab Karini sõnul arvestama loomuliku kaoga. Paabulinnul vaenlasi eriti palju pole: rebased ja suured koerad, kes murdma harjunud. Kanakulli jaoks on ta liiga suur ning kassid ei tohiks samuti liiga teha.

Paabulindu tuleb  kinnistada koduga

Kui paabulindu on harjutatud õhtuks söötmiskohta/koju tulema ja siseruumis ööbima, saab teda päeval ka vabalt jalutamas pidada. "See sees ööbimine on võtmeküsimus," kinnitas Karin. "Instinkt ajab teda kõige kõrgema puu latva või katusele ööbima. Iga naaber ei pruugi just rõõmustada." Ta lisas, et pesitsushooajal võivad nad kodust üsna kaugele eksida, kui järgnevad teise 5-10km kaugusel oleva paabu huigetele. Seega tuleks nad oma kodu külge juba noorena kinnistada. "Tegelikult on nad ühed suured kanad ja pöörduvad ikka sinna tagasi, kust söögipoolist loota," märkis linnukasvataja.

Koduaias jalutava paabu tiivasulgi soovitab ta kärpida. "Siis peab teda kinni ka 2m kõrgune aed. Paabu lendab veel uhkemalt, kui toonekurg."

Karin ütles, et minimaalne aed paabulinnule, mida pesitsushooajal aretuses kasutatakse, on 4m lai, 6m pikk ja 2m kõrge. Kõik, mis sellest suurem, on juba hea. Paabulinnud ei vaja tegelikult väga palju ruumi: paarsada ruutmeetrit ühele paarile või triole on ideaalne.

Karin soovitab valida noored linnud, sest siis on neil aega uute peremeeste ja koduga harjuda enne sigimisikka jõudmist.

Eestis võib kohata kolme värvi paabulinde. Kõige levinumad on India sinised, aga nende kõrval leidub ka mustaõlalisi ja päris lumivalgeid. Ameerikas on erinevaid värvusvariatsioone aretatud üle 20. Üldse on paabulinde maailmas kolme liiki: India sinipaabu Pavo cristatus, Java roheline Pavo muticus  ja eelnevatest palju väiksem Kongo paabulind Afropavo congensis. Eesti kliimasse sobivad siiski ainult sinipaabud.  

Paabulinde võttes peab meeles pidama, et neid peaks alati olema vähemalt kaks. Ühel on üksi kurb ja isane tantsib ikka emalinnule, mitte tühjale aianurgale. "Minul lehvitas märtsi lõpust kuni möödunud nädalani. Just viskas saba maha," rääkis Karin.

Muud tingimused: ilus terve lind ja paar võiks omavahel mitte suguluses olla. Eestis liigub paabulinde päris palju, mistõttu pole see ületamatu. Tibusid võib proovida ka ise üles kasvatada, aga kogemuse puududes või asi kurvalt lõppeda. Nad on tibuna umbes sama õrnad, kui kalkunid.

Paabulind vajab põõsastikku

Aia jaoks pole paabude seisukohalt erinõudmisi. Ta on India džungli alusmetsa asukas, sellega võiks arvestada. Seega ei armasta ta mitte lagedat muru ja lauspäikest, vaid põõsastikku. Suuremate taimede ja puude-põõsastega peaks ta hästi hakkama saama. Väiksemad ja õrnemad taimed võib ta lihtsalt ära tallata.

Paabu küll ei sibli ja kraabi, nagu kana, aga meeldima hakanud lillepuhmalt võib ta kiiresti kõik õied noppida. Kui aed on väga tilluke, sööb ja tallab ta selle lihtsalt mullani paljaks.

Liiva-/tolmuvanni võtmise koht võiks päikese käes olla. Kui sellist kohta pole, kraabib ta selle endale ise ja pole sugugi kindel, et just pidajate jaoks sobivasse kohta. Muud pidamistingimused on enam-vähem samad mis kanadel. Varjualune peab olema 4x4m suur (minimaalselt 3x3m, et saba ära mahuks ja 2,5x2,5 on absoluutne miinimum).

Erilist kütet sinipaabule vaja pole. Kuna tal pole suurt harja ja lokuteid, talub ta hästi ka miinuskraade. -5 on normaalne, -10 läheb vast karmiks ja möödunud talvise -35 kraadiga keegi vist ei katsetanud. Ameeriklased ehitavad neile välivarjualustesse elektriküttega õrred. Siis ei saa külm varbaotsi nii kergesti ära näpistada. Õrs, eriti talvel, peab olema lai ja lapik, et ta saaks varbad sinna peale asetada sirgelt ja need sulgedega katta. Kui ta varvastega ümber õrre võtab, võivad miinuskraadidega varbaotsad külmuda. Pärnumaal on ka Eestis paabusid aastaringselt õues peetud. Sel juhul on kindlasti sademete- ja tuulekindlat varjualust vaja. Tõmbetuul võib saatuslikuks saada.

Paabud söövad põhiliselt vilja, nagu kanadki, aga tahavad sinna juurde kindlasti palju rohelist. Talvel sobib ka peakapsas. Mina annan lisaks toonikume ja vitamiine. Enamus sööta ongi sama nagu kanadel: jõusööt, kalajahu, päevalillekook, kanamin, lõheõli jne.

Vabapidamise miinused

Karin toob siinkohal välja ka mõned vabapidamise miinused.

Vabapidamise miinusteks ongi esiteks see loomulik kadu röövloomadele.

Teiseks see, et hävitustööd aias võivad nad teha küll, eriti lillepeenras. Kui miski ikka maitseb, panevad selle nahka.

Kui elatakse tihedama asustusega kohas, ei pruugi naabritele nende aeda külastav hiigelsuur lind ja tema eriline ning kõva hääl kevadel ja suvel sugugi meeldida.

Auto alla võivad nad ka jääda, kui sõiduteel patseerivad. Paabud on uhked linnud ja nemad tulevad teelt eest siis, kui neile sobib.  

Üks miinus on vast ka see, et nad liiguvad ringi seal, kus meeldib. Kindlasti ka terrassil ja trepil ning jätavad sinna suhteliselt suuri hunnikuid. Murule samuti.