Kui päevaliilia õitsema ei lähe, võib süüdlaseks pidada tillukesi putukaid, kes ainult päevaliiliatel toituvad. Pahksääsega seoses on puhkenud väike segadus: mõned inglisekeelseid artikleid lugenud lillekasvatajad arvavad, et ta on kärbes. Kärbsed ja sääsed on küll lähedased, ning mõlemad kahtlemata lendavad (i.k. fly – lendama, aga ka kahetiivaline putukas seltsist Diptera). Kahetiivaliste seltsi suuremate esindajate puhul ei tekiks ilmselt vahetegemisega probleeme. Et meie diskrimineerimiseoskuse tagamaid selgitada, võiksime vaadelda tundlaid:kui sääskedel on need piugjad (isastel sageli harjastatud), paljulülilised ja tavaliselt pikad, siis kärbeste tundlad on lühikesed, töntsakamad ja mitmeosalise struktuuriga.

Päevaliilia-pahksääsk on Euroopa liik, esmakordselt kirjeldatud juba 1888.a ja on siin väga tavaline. Eestisse sissetoomise täpset aega ei ole registreeritud. Võib arvata, et see toimus vähemalt paarkümmend aastat tagasi. Kahjustuse intensiivsus kohati vaheldub, olles tingitud selle parasiidi ja tema peremeestaime elurütmide kooskõlast.

Päevaliilia tugev puhmas võib sama koha peal püsida mitmeid aastaid. Samas taimede vahel pinnases nukkuvad pahksääsed ja kui neid liigselt ei häirita, kuhjub ajapikku suurem kahjuripopulatsioon. Seda tuleb silmas pidada päevaliilia istikute kasvatajatel ja müüjatel. Kevadise hooaja kestel ei ole pahksääsest tõenäoliselt veel märkigi. Kui kahjustatud õisikuid leiti emataimedel püsikollektsioonis, või eelmisest aastast alles jäänud istikutel, siis kindlasti hoolitseda, et müüki ei paisataks saastunud mullaga konteinertaimi vaid noortaimed istutataks värskesse puhtasse substraati. Põhja-Ameerika riigid on päevalille-pahksääse (nende poolt vaadates – invasiivse võõrliigi) suhtes väga ettevaatlikud, kuigi karantiininimekirjadesse see kahjur veel jõudnud ei ole.

Sümptomid
Päevaliilia õiepungad ei avane vaid paksenevad imelikult ja pruunistuvad, mädanevad ning lõpuks kuivavad. Õie kroonlehed pahkunud pungas on pundunud, villiliste servadega, vesised. Punga sisemuses õieosade vahel vingerdavad vanusest sõltuvalt valged kuni kollased 2-3mm pikkused vaglad. Kahjustuse kõrghooaeg on juulis, see vaibub suve lõpu poole äkitsi. Väga hilised sordid võivad päevaliilia-pahksääse rünnakust pääseda. Kahjustuse perioodil on tavaline, kui nakatub üle 20% õitest. Mädanema kippuvaid õiepungi tuleks regulaarselt avada, et kontrollida, kas põhjuseks on mõni seenhaigus või päevaliilia-pahksääsk.

Eluring
Täiskasvanud päevaliilia-pahksääsed kooruvad niiskes mullas talvitunud nukkudest mais-juunis. Pahksääsed lendlevad õhtuti, misjärel emased valivad välja munemiseks sobivad õiepungad. Munetiga sügavale õiepunga asetatud munadest kooruvad mõne päeva pärast vaglad - peata ja jalgadeta lühikesed ussi moodi vastsed, kes nagu teistegi täismoondega putukate noorjärgud, ei meenuta valmikut vähimalgi määral.

Vastne elab selleks, et süüa, kasvada, kestuda ja edasi süüa. Liiguvad nad kohmakalt vingerdades või hüppavad lühikesi vahemaid, painutades keha C-kujuliselt kokku, võttes suukonksukestega sabapoolsest otsast kinni ja siis äkitselt vabastades, nii et keha viskub vedruna mitu sentimeetrit eemale. Sedasi lahkuvad toitumise lõpetanud vaglad ka pungadest, et leida sobivad nukkumiskohad mullas. Päevaliilia-pahksääsk annab aastas ainult ühe põlvkonna. Mõned sordid kahjustuvad tugevamalt kui teised, näiteks Inglismaal näib pahksääsk eelistavat kollaseõielisi kultivare, aga meil ruugeid. Võimalik, et peremeestaime valikul õievärvist olulisem faktor on sobivas vanuses õiepungade olemasolu valmikute mullast väljumise ja paarumise järel.

Tõrje
Päevaliiliatel moondunud õiepungi märgates peaks need kohe ära murtama, kaasa võetama ja hävitatama, soovitavalt põletades. Pahksääskede vastu võib õiepungi töödelda kontaktsete insektitsiididega, kuid kui ajastusega eksida, ei pruugi sellest kasu olla: pritsida tuleb ajavahemikul valmikute pupaariumist väljumisest kuni munemiseni. Õiepungadesse jõudnud munadel ja vastsetel on seal jälle turvaline. Soovitatud on ka suve keskel puistata puhmaste alla mullapinnale lehtpuutuhka, mis tapaks mulda nukkuma suunduvaid täiskasvanud vaklu.