Päevalill õitsenud, mis edasi?


Päevalill õitsenud, mis edasi?
---

Pikkusrekordid püstitatud, õieilu nauditud – kas meie päevalilledega ongi kõik? Kaugel sellest – saak on samuti olemas.

Selle kauni ja suursuguse taime algne kodumaa on Ameerika mandril, täpsemalt Lõuna-Ameerika preeriates. Juba mitme tuhande aasta eest kogusid kohalikud indiaanlased metsiku päevalille seemneid ja kasutasid neid toiduks. Ka asteekide päikesepreestrinnad kandsid tseremooniatel päevalilleõisi ning nende kujutistega ehteid.

Külaline Ameerika mandrilt

Euroopasse jõudsid päevalilleseemned 16. sajandi algul hispaanlaste vahendusel. Kaua aega kasvatati Euroopas seda taime vaid silmailuks, alles hiljem taheti temast mitmel viisil kasu saada. Saksamaal prooviti röstitud ja peenestatud seemnetest kohvi valmistada, paraku edutult. Inglased keetsid õisikuid, kuid ka see roog polnud eriti suupärane. Tõsi, noorte keedetud õisikute söömise tava on seal mõningal määral säilinud tänini.

Peale eeltoodu on taime osasid kasutatud loomasiloks, kütteks, ehitusmaterjaliks, praegu isegi biotehnoloogia tööstuse tooraineks.

Päevalille eri osadel on ka teatud ravitoime, kusjuures raviks kõlbavad taime lehed, keelõied ja seemned. Kuivatatud lehtedest keedetud teed kasutatakse seedekulgla ning hingamisteede vaevuste korral. Õieteel on palavikku alandav, röga lahtistav, silelihaste spasme lõõgastav ning organismist vett väljutav toime. Seemnete söömine ergutab sapi eritumist, aitab leevendada kõhukinnisust.

Alles 18. sajandil hakati ka Euroopas päevalille korvõisikuid lüdima ja seemneid toiduks tarbima. Seemnete õlirikkus pani inimesi juurdlema selle üle, kuidas neist õli kätte saada. Ehkki katsetusi oli mitmeid, suutis esimesena 1830. aastal seemnetest arvestatavalt õli pressida vene pärisorjast talupoeg Bokarev Voroneži kubermangust.

Päevalille botaaniline vili on seemnis

See on kuivvili ja seemnisel eraldub seemet kattev kest suhteliselt hõlpsalt. Viimase väite õigsuses saab igaüks veenduda, kes päevalilleseemneid krõbistab.

Ehkki meil on päevalilleseemnete söömisse suhtutud põlastusega, on need biokeemilises mõttes mitmeti väärtuslik kraam. Esimene pluss on nende kõrge toiteväärtus. 100-grammine kuivatatud seemneports annab sööjale 550–620 kcal toiduenergiat. Sellise energiakülluse alustala on loomulikult sihvkade õlisisaldus, mis jääb vahemikku 40–50%.

Tervise seisukohast on hinnatav seegi, et päevalilleseemnetes on ülekaalus eeskätt erinevad polüküllastamata rasvhapped.

Igati arvestatavalt on neis ka valke. Viimaste sisaldus muutub suhteliselt väikestes piirides, 20–24%.

Ja nagu õlirikastele seemnetele kohane, on neis suhteliselt vähem süsivesikuid – 16–20%. Arvestada tuleb sedagi, et süsivesikute hulka kuulub vees lahustumatu ja meile seedumatu tselluloos, mida rohkem tuntakse küll kiudainena.

Ehkki kuivemat kraami kui sihvkad annab ette kujutada, on ka neis teatud kogus vett – kuni 5% seemnete kaalust.

Peale selle on seemnetes veel erinevaid ekstraktiivaineid ja mineraalühendeid. Viimastest leidub ohtralt eeskätt kaaliumi- ja fosforiühendeid.

Päevalilleseemnetes on rohkelt rasvlahustuvat vitamiini E ning mingil määral ka vesilahustuvaid B-rühma vitamiine, näiteks foolhapet. Mikroelementidest on sihvkades rauda, vaske, tsinki, molübdeeni ja mangaani.

Söömiseks mitmel kujul

Sihvkade ostjal on tänapäeval mitmeid võimalusi: neid kaubastatakse koorega ja kooritult, toorelt ja röstitult, soolatult ja soolamata.

Ka kasutusvaldkond hargneb mitmeks: seemneid võib pruukida tervelt, tükeldatult või jahuna, idandatult või kuivatatult, iseseisva toiduna või lisandina.

Viimases rollis kohtame päevalilleseemneid eeskätt pagaritoodetes, samuti salatites, köögiviljaroogades, kookides, küpsetistes, kastmetes jm.

Kindlasti peab aga veenduma, et seemned, täpsemalt küll neis leiduvad õlid, poleks rääsunud. Viimasest annab tunnistust mõrkjas maitse ja sisu tumenemine. Samuti on abi müügipakendil oleva realiseerimisaja kontrollimisest.

Tervisliku toitumise huvides tasub eelistada soolavabasid sihvkasid soolatutele ning kuivatatud seemneid röstitutele.

Aga miks neid kuumutatakse? Ikka selleks, et nad omandaksid meeldiva pähklisarnase maitse.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare