Pähkel, mis polegi pähkel

 (2)
Pähkel, mis polegi pähkel
Foto: Heli Kuusk.

Harilik maapähkel on toidutaimena hästi tuntud. See põneva ajalooga taim väärib aga tähelepanu tänu kõrgele toiteväärtusele ja üsna kummalisele käitumisele.

Harilik maapähkel on pärit Lõuna-Ameerikast, Brasiiliast ja Boliiviast. Vanimad leiud pärinevad aga Peruust, kus arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud u 7500 aasta vanuseid maapähkli seemneid. Harilikku maapähklit tuntakse ka selliste nimetustega nagu ahvi pähkel, Hiina pähkel ja arahhis.

Hariliku maapähkli viljad arenevad ja valmivad maa all. Kuivas õhus valguse käes kaunad ei arene. Sellist kohastumust nimetatakse geokarpiaks. Sellele viitab ka taime liigiepiteet hypogaea, mis tõlkes tähendab maa-alune või salajane.

Liblikõieline taim

Harilik maapähkel on üheaastane rohttaim liblikõieliste (Leguminosae) sugukonna 69-liigilisest perekonnast. Kuigi taime ametlik nimetus on maapähkel, kuulub ta vili botaaniliselt kaunviljade hulka. Taim kasvab 30−50 cm kõrguseks. Paarissulgjad liitlehed on nelja lehekesega. Lehtede kaenlas maapinna lähedal paiknevate kollaste õite läbimõõt on 2−4 cm.

Õied avanevad päikesetõusul, tolmlevad varajastel hommikutundidel ning närbuvad juba keskpäevaks. Järgnevatel päevadel kasvavad viljaraod pikemaks, pöörduvad allapoole ning tungivad 2,5−7 cm sügavusele pinnasesse.

Seotud lood:

Viljarao tipus hakkab arenema vili. Igas kiulises kaunas on 1−3 ovaalset punakaspruuni seemnekestaga kaetud seemet. Maapähkli kaunad on kuni 6 cm pikad ja 1,5 cm läbimõõduga.

Palju rännanud taim

Sajandite vältel on harilik maapähkel teinud pikki ja põnevaid rännakuid. Lõuna-Ameerikast jõudis maapähkel Aafrikasse, Indiasse ja mujale Aasiasse. XVII sajandi algul rändas maapähkel Portugali kaupmeeste kaudu Hiinasse, kus teda kohalikel põldudel kasvatama hakati.

Maapähklid muutusid Hiinas väga populaarseks. Hiinast jõudis maapähkel Euroopasse. Siin saigi maapähkel tuntuks Hiina pähklina. USAsse jõudis maapähkel arvatavasti Aafrikast orjakauplemise aegu, kuid juba XIX sajandil hakati Põhja-Ameerikas uut väärtuslikku toidutaime innukalt kasvatama.

Ameerika arsti ja taimetoitluse pioneeri dr John Harvey Kelloggi eestvedamisel hakati 1894. aastal tootma maapähklivõid. Dr Kellogg hakkas seda valmistama esmalt oma patsientidele. Maapähklivõi kogus kiiresti populaarsust ja on hinnatud toiduaine ka tänapäeval.

Maapähklitest valmistatakse õli, gluteenivaba jahu ning piima, mis on laktoosivaba piimataoline jook.

Tänapäeval on maapähkel peamine valguallikas miljonitele inimestele maailmas. Lisaks valkudele sisaldub seal ka rohkesti mineraalaineid ja vitamiine, märkimisväärses koguses kaltsiumi, rauda B-grupi vitamiine ja A-vitamiini.

Maapähkleid kasutatakse kas värskelt või röstitult. Nendest valgurikastest seemnetest jahvatatakse ka jahu.

Maapähklitest valmistatakse mitmesuguseid toite, nendega maitsestatakse suppe, kastmeid, salateid ja magustoite. Neid kasutatakse valgurikka lisandina leibade, kookide ja mitme teise küpsetise valmistamisel.

Valgurikas toiduaine

Maapähkli röstitud seemneid on kasutatud ka kohvi aseainena. Maapähkliõli sobib edukalt toiduõliks, seda kasutatakse ka margariini valmistamiseks. On allikaid, mis väidavad, et maapähkliõli kasutas Saksamaa leiutaja ja mehaanikainsener Rudolf Diesel 1892. a esimese diislikütusena.

Maapähkliõli hinnatakse ka kosmeetika- ja seebitööstuses ning kasutatakse värvide ja plasti tootmisel.

Suurimad maapähklitootjad tänapäeval on Hiina, India, USA ja Nigeeria. Vähesel määral kasvatatakse maapähklit ka Euroopas, Hispaanias, Valgevenes, Moldovas ja Ukrainas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare