Palverännak Velina tulbipuude juurde
Niisuguse loodusime pidin ma mõistagi ära nägema! Mu oma tulbipuunääpsuke on veel üpris väike, ent siiani täiesti külmakindel. Väga huvitav oleks näha teda sellisena nagu ta kord saja aasta pärast on. Selleks tuli aga 600 versta lõuna poole Velinasse sõita.
Enne kui reisipäeviku edasiseks kirjeldamiseks appi võtan, selgitan, miks te Velinat kaartidelt ei leia. Nimelt kannab ta nime Veliuona, aga kuna ma ei viitsi neid keerulisi leedu täishäälikuühendeid pidevalt välja hääldada ja kirjutada, siis kasutan isepäiselt ja suvaliselt lühendamist. Üllataval kombel saab väga paljusid Lõuna-Leedu kohanimesid kergesti eestlasele suupäraseks muuta. Lisaks Velinale näiteks: Kulautuva=Küllatuva, Alytus=Altuse, Metelys=Meeteli, Dusija=Tuusi järv jne. Ja näiteks Kaunase asemel ütlevad lätlased Kauna. Nii et siis Kaunalinn? Ning Marijampole asemel on märksa kodusem kasutada Maripõllu nime. Nojah, mis ma sellest Eesti impeeriumist siin ikka ehitan, parem asun asja kallale.
11. juuli.
Päev otsa sõitu ja õhtuks jõudsimegi Kaunasest mõnekümne versta kaugusel läänes asuvasse Velinasse. Ronisime Nemunase äärsest järsakust üles ja kohe mõisaväravast paistis tulbipuu. Kuid selmet jalamaid temani söösta, viskasime siiski pilgu peale ka asulale endale. See tulbipuu on seal meid oodanud terve sajandi, ega ta enam eest ära jookse.
Nemunase põhjakalda kohale kerkib mägi, mis sisemaa pool vajub taas lohku. Mäeharjal on koha sisse võtnud pisike alevik või siis küla või kuidas teda nimetadagi. On kirik, munakivitänava lõik, toredad vaated promenaadilt alla leedukate Emajõele ja selle vastaskaldal kutsuvalt helendavatele liivakäärudele. Ümaraks pügatud pärnadega keskse platsi servas lösutab suur puumaja justkui vana raekoda. Tegelikult osutus selle üks tiib parduotuve'ks ehk toidupoeks. See asula tundus kuidagi omamoodi, ent mõistagi oli meie peaeesmärk mõisapark.
Too osutus üllatavalt väikeseks: hoone ees vaid üks puuderibast pärjatud avar välu, taga lagendik ja ongi nagu kõik. Puidust valgete sammastega mõisamaja muutub teises küljes poolkuuakendega kivihooneks. Igati huvitav maja ja ehkki ta igatseb kohendamise järele, jätab ta sellise luitununa meeldiva mulje. Mõisas asub kohalik muuseum.
Pargivälu servad on palistatud harilike elupuudega. Leidub musti mände, lopsakalehine pähklipuu, suur mägivaher. Mõisahoone idaküljel kasvab kaks vaat et kuni 8 m kõrgust trompetipuud, paraku viimastest sibertalvedest üsna hõredaks räsitud. Siiski õitseb üks praegu.
Püstitasime telgi elupuude salusse ja istume nüüd sammastiku varjava kaitse all, sest müristab ja sajab lahinal. Troopiliselt kuum päev on saanud oma elektrilise lahenduse. Meist paremale (edelasse) jääb Leedu väidetavalt suurim hiigelelupuu. Vist üle 20 m kõrge, maani lai okstekoonus peidab oma onnis üsna toekat punakat tüve. Igati tore mammutipuu aseaine sel väluserval. Kõrval haljendab imelikke piklike lehtedega jalakaid, küllap tegu põldjalakatega.
Peamine on aga välu vasakul küljel kaks tulbipuud. Jah, palverännak ühe juurde päädis veel teisegi leidmisega. Vaadates neid kauneid puid, valdab miskipärast
Ungarisse jõudmise tunne. Samas sutsti kohal nagu kusagil Lõuna-Eestis.
Need tulbipuud on tõeline tase. Justkui meenutaksid midagi, ent ometi on nii väga isemoodi nad. Ribisoonelised hallid tüvesambad kannavad küllusliku nurkliku lehestikuga võra. Mõisapoolne isend on eriti sihvakas, lõunapoolsel on suur haru murdunud ja selle koha peale on plekk-katus kaitseks ehitatud. Tolle tüve läbimõõt on tüsedam, 3 jala kanti.
Kipub hämarduma. Sadu tugevneb. Lädisevad räästad. Välgusähvatuste lilla valgus. Veerandsaja meetri kõrgused sajandivanused magnoolialiste sugukonna tulbipuud soojas vihmas troopilise kriidi ajastu aluspõhjal Edela-Leedus...
Ahjaa, tulbipuudel on siin veel viimaseid õisi. Oranži- ja rohekavärvilised õied on suhteliselt silmapaistvad. Maha pudenenud õielehed on üsna paksu jäiga kannaga, meenutades pigem käbisoomuseid. Enamuses õitest on saanud heledad siledad küünlakesed - viljade algmed. Kui siit murdosagi seemneist sügiseti põhja poole viia, võiks ürgsest ja eksootilisest tulbipuust Eestis tulevikus saada täiesti tavaline külmakindel haljastuse puu. Lääne-Eestis vähemalt.
Tähelepanuväärne on see, et tulbipuud kasvasid enne jääaega ka Euroopa looduses. Paraku surid nad koos sekvoiade, hõlmikpuude, krüptomeeriate, metasekvoiade ja paljude teistega siin kontinendil välja. Tänapäevaks on säilinud vaid kaks tulbipuu kasvupiirkonda: Hiinas ja teine, üpris ulatuslik, USA idaosas. Seal viimases on ta tavaline metsapuu, sirgudes väidetavalt isegi poolesaja meetri kõrguseks. Sel juhul on Velina tulbipuud alles poisikesed.
