“Palverännakud” Ellamaa ranniksekvoia juurde
See oli 2008. aasta maikuus, kui Rudolf Pehter teatas mulle uhkelt oma ranniksekvoia (Sequoia sempervirens) suurepärasest talvitumisest ja soovitas see ime oma ihusilmaga üle kaeda. Ma siis läksin.
Mööda igasugustest uskumatutest eksootilistest puuhakatistest, piki suisa n-ö seedrite alleed (!), kuni jõudsin kruusakallastega tiigi äärde. Vahtisin ringi ja pilk jäi pidama isemoodi kiitsakale tegelasele. Üle kahe meetri oli ta küll kõrge, ma arvan. Okkad meenutasid ehk mingil määral jugapuud, ent olid jäigemad. Jah, see oligi ranniksekvoia, kuidagi suvaliselt lääne-eestiliku loodusega metsapargi rüpes. Veider tunne valdas.
Alles vaevu kolme nädala eest olin näinud ranniksekvoiat Aadria mere ääres Pula rannapargis. Too isend valmistas mulle üsnagi pettumuse. Ei mingit pilvisse tõusvat Kalifornia punapuud, hoopis üsna meie lookuuse moodi tegelane. Nojah, küllap pole paepealne Aadria rannik tollele liigile just meelepäraseim kasvukoht. Eesti mõistes oleks taoline “lookuusk” siiski sensatsioon. Sest mis teha, ranniksekvoia on meil kole külmaõrn, hellem isegi niigi hellast mammutipuust. Seetõttu osutus tõeliseks imeks näha Ellamaal täies elujõus ranniksekvoiat. Muidugi oli 2008. aasta talv erakordselt pehme, mis soodustas igati selle kauge külalise ellujäämist. Käisin ta edenemist vaatamas ka sama aasta suvel.
2009. aasta talv oli juba täitsa talv, ehkki veel üpris mõõdukas. Kas ranniksekvoia elas sellegi hästi üle, saatis mind küsimus mullu. Nii ja naa, pigem kahjuks naa. Pool sekvoiast oli külm röövinud, aga ta oli siiski alles!
Tänavune siberlik talv oli üks neid tõelisi, mis aga aednikele sugugi hea polnud. Just sellistele tüüpidele, kes tavalise kapsa-kaali ja õunapuuga ei rahuldu. Seda huvitavam oli mul nüüd augustis Ellamaale minna. Sekvoiaomanikku polnud hetkel küll kodus, ent ka muidu sain lahke loa oma “palverännak” ranniksekvoiani sooritada. Kõndides läbi arboreetumi, tabas silm mõningaid kahetsusväärseid talve tagajärgi. Näiteks pole enam midagi alles seedrite alleest. Peab vist siiski paika see vastikult ettenägelik laulurida “Ei seedrid, ei palmid kasva me maal”. Kuid Kõpus ja Sõrves peavad ikka vastu – nui neljaks! – loodan ma. Kui sealkandis vaid keegi nendega mässata viitsiks.
Mullu nii suur 3-4 m kõrguse kanti metasekvoia ‘Waasland’ oli nüüd üks kole känd, paarimeetrised kõrvaloksad siiski õnneks alles. Aga soosekvoiad ehk sooküpressid (Taxodium distichum) olid kaotanud vaid viimase aasta võrsed. Seega võib selguda üllatav tõik, et metasekvoia asemel tasuks meil rohkem soosekvoiadega katsetada?!
Vahtralehine plaatan oli talve ilusti üle elanud. Samas üllatasid aga ameerika ambrapuude köndid, millest küll noored võsud trotslikult üles sööstavad. Pakased olid räsinud ka tiigiäärseid sirmokkaid, kuid õnneks mitte väga hullusti.
Põrutasin tiigi äärde välja, siis aga tuli meelde, et näh, ennem pidi ju siin kuskil ranniksekvoia asuma? Ei paistnud teda aga kusagilt. Pilk jäi lõpuks pidama paekividest ringile. Selle keskelt vaatas vastu tilluke maadligi känd, tolle kõrvalt mullast tärganud võrsehakatis, omamoodi okkad küljes. Seal ta nüüd oli, see tunamullune üle pea sirgunud ranniksekvoia jäänuk. Aga ikkagi, aga ometi: elus!
Ma ei tea, miks tolle puu saatus mind nõnda paelunud on. Vahest seepärast, et mul algusest peale usku polnud. Mina vist ei korraldaks nii pöörast eksperimenti ilmaski. Sest no mõelda: ranniksekvoia Harjumaa metsas?! Kuid võitlus jätkub. Lootusetu selles mõttes, et ranniksekvoia ei sirgu seal kunagi suureks puuks. Ometi ta elab ja piisaks vaid paaril pehmel talvel tulla, kui noor puu taas visa lootusega ülespoole trügiks. Selle võitluse, selle trotsimise jälgimine on sada korda huvitavam igasugustest TV loodusfilmidest. Sest see juhtub siin ja praegu.
Ikka hull lugu jah: ranniksekvoia elab jätkuvalt seal Harjumaa metsas. Minge vaadake ise järele, kui ei usu. Käesoleva nädala lõpus Nurga talus aset leidvatel aianduspäevadel on selleks igati hea võimalus.
