Pärn on hea mee- ja teepuu
Pärn oli nii püha hiiepuu kui ka oluline tarbepuu maarahva igapäevases kodumajapidamises. Pärna koorealust kihti ehk niint kasutati viiskude, mattide ja muude majapidamises vajalike tarbeesemete valmistamiseks.
Kasvab viljakal pinnasel
Praegu teatakse pärna rohkem pargi- ja alleepuuna, kuhu ta on sattunud sellepärast, et talub hästi heitgaase ja tahma. Meie metsades moodustavad pärna enamusega puistud aga ainult marginaalse osa. Metsaregistri andmetel on neid 396 ha.
Kaunist pärnakultuuri saab vaadata Heimtalis looduse õpperajal, kus 138aastane pärnik on võimas (hektaritagavara 389 tihumeetrit) ja puud ise hea tervise juures.
Harilik pärn on tiheda võra ja hästi arenenud sügava juurestikuga puuliik, mis talub varju ning on külma- ja tormikindel. Meie tingimustes võib ta kasvada kuni 36 meetri kõrguseks. Hästi kasvab värsketel ja huumusrikastel liivsavi- ja saviliivmuldadel. See, et niisugused alad on enamasti põlluks muudetud, on küllap üks põhjusi, miks pärna on me metsadesse nii vähe alles jäänud. Soostunud muldi pärn ei talu, küll aga saab võrdlemisi hästi hakkama põuatingimustes.
Pärn kasvab tänapäeval salumetsades tavaliselt teises rindes või alusmetsana. Noores eas on ta aeglase kasvuga. Tihedas liituses kasvanud puud on hästi laasuvad. Vana metsa turbe all kipub pärn aga põõsastuma ning tüvi võtab roomava kuju. Pärn annab rikkalikult kännuvõsu.
Hariliku pärna lehed on südajad, peensaagja servaga rootsulised. Õitseb juunis-juulis, viljad (pähklikesed) valmivad septembris-oktoobris ja varisevad kogu talve jooksul. Pärna saab kultiveerida külvi või istutamisega. Külvates vilju, peab arvestama hilisemate suuremahuliste hooldustöödega.
Kultiveeritakse seemikuna
Viljad korjatakse sügisel enne lõplikku valmimist, kui kuprad on hallikasrohelised. Kohe külvates peab teadma, et külv tärkab järgmisel ja valdavalt isegi ülejärgmisel aastal.
Kui viljadest tahetakse kõigepealt taimi kasvatada, tuleks vilju enne külvi stratifitseerida (kihitada niiske liiva või turbapuruga). Selleks saab kasutada eri skeeme. Ühel juhul hoitakse vilju niiskes liivas või turbas nullist kuni +1° juures 5–7 kuud. Idude tekkimisel kaevatakse viljad lumme või viiakse jääle.
Teise skeemi järgi leotatakse vilju 8–10 päeva vees, siis hoitakse 30 päeva temperatuuril +15–25° ja edasi 60–90 päeva lume all. Külvil arvestatakse 6–10 g vilju külvirea jooksvale meetrile. Külv kaetakse 15 mm paksuse mullakihiga. Stratifitseeritud viljade külvil peab olema hoolas kastmisega.
Kuna pärn on noores eas aeglasekasvuline, sobivad kultiveerimiseks 2–3aastased seemikud. Ümberistutamist talub hästi. Kultiveerida soovitatakse 1100–2000 taime hektarile ja istutamiseks sobib sead 2x3 m.
Soomlased on pidanud harilikku pärna parimaks puuliigiks põllumaade metsastamisel.
Saastekindluse tõttu kasutatakse pärna palju linnahaljastuses, aga seal võivad teda saastunud kasvukeskkonna tõttu rohkem ka haigused tabada.
Pärnal võib esineda tüvevähki ja tõsine haigus on pärna võrsesurm, mis muudab palju linnapuude väljanägemist – võras on kasvuperioodil näha kuivanud või kuivamas oksi.
Linnahaljastajatele meeldib pärn ka seetõttu, et see puuliik kannatab hästi kärpimist.
Pärn on väga hea meetaim – heal aastal võib hektarisuuruselt pärnapuistult saada kuni 1000 kilo mett. Pärnaõite tõmmist kasutatakse higistama ajava vahendina. Tõmmisel on ka põletikuvastane, rahustav ja palavikku alandav toime.
Rahvameditsiinis on tuntud ka pärna niine leotise põletikuvastane toime.
Puit on pehme, kerge ja valge ning hästi töödeldav, mistõttu on leidnud laialdast kasutust tisleri- ja nikerdustöödel.
