Esimesel kasvusügisel on marikäbid rohelised, kaetud valge vaikkirmetisega ning katsudes tunduvad üsna kõvad. Järgmisel aastal värvuvad nad sinakasmustaks ja neid kattev õhuke valkjashall vahakiht paistab tumedal taustal hästi silma.

Igal aastal kadakas korjajat rikkaliku saagiga rõõmustada ei suuda. Head saagiaastad korduvad ühel taimel kolme kuni viie aasta tagant, kuid kadastikus liikudes võib alati leida ka marjaküllaseid põõsaid.

Rohkem on marikäbisid päikesepaistelistes kasvukohtades kasvavatel kadakatel. Samuti tasuks arvestada sedagi, et harilik kadakas on kahekojaline taim, mistõttu isastaimedel marikäbisid olla ei saagi.

Kadaka küpsed annid on aromaatse lõhnaga ja nende maitses saab eristada kaht põhivarjundit. Suhkrud annavad marikäbidele magusa meki ning vaigud tagavad kibekas-mõrkja maitsevarjundi. Lisaks eelnimetatud koostisosadele leidub loo nimitegelastes veel eeterlikke õlisid, glükosiide, valke, orgaanilisi happeid, park-, kiud- ja mõruaineid, pigmente, vitamiine ning märkimisväärselt mikroelemente (raud, mangaan, vask, tsink).

Põhilise panuse kadakamarjade lõhna- ja maitsebuketti annavad siiski eeterlikud õlid, mille hulk marikäbides küünib paari protsendini. On ilmselge, et eelloetletud biokeemiline koosteküllus avaldub lisaks erilistele maitse- ja lõhnaomadustele veel ka toimena organismi tervislikule seisundile, ning seda on rahvatarkus osanud ammustest aegadest hinnata.

Hinnatud rahvameditsiinis

Organismi mõjutavad kadakamarjades leiduvad ühendid seespidiselt mitmel viisil, kuid põhilised on kaks suunda: seedimise korrastamine ja vedeliku eritamise soodustamine. Ainult et tarbimiskoguse ja -sagedusega ei tohi mingil juhul liialdada.

Kadakamarju ei peaks tarbima inimesed, kellel on probleeme seedekulgla põletike, neeruhädade ning südameveresoonkonna tõbedega.

Samuti ei kuulu see maitsestaja rasedate menüüsse.

Marikäbide sees peitub üks kuni kolm kivikõva seemet, millel on rikkalikult vaigunäärmeid.

Õige aeg kadakamarjade kogumiseks on meie tingimustes septembrist novembri alguseni, kuid põhimõtteliselt võib värvunud marikäbisid korjata aasta ringi.

Kogumisel ei maksa ahneks minna, sest suures koguses kadakamarjadega pole koduses majapidamises eriti midagi peale hakata. Marikäbide säilitamiseks tuleb need kuivatada.

Ehkki toatemperatuuril kuivatamine on tülikam ja võtab rohkem aega, tuleks kadakamarjade puhul eelistada just seda.

Ahjus kuivatamine on küll kiirem, kuid kõrgem temperatuur soodustab eeterlike õlide lendumist ning sellega halvenevad saagi maitseomadused. Vaatamata biokeemiliselt rikkalikule koostisele ei tasu kuivatatud kadakamarju üle paari aasta säilitada.

Põhjamaade ja Vene köök kasutasid kadaka marikäbisid ammustest aegadest vürtsi aseainena lihatoitude maitsestamisel. Nüüdisajal on kadakamarjad populaarsed Skandinaavia, Saksa ja Prantsuse köögis.

Maitsestaja roogades

Vaigust ja eeterlikest õlidest tingitud tugev aroom sobis hästi näiteks rasvaste traanimekiliste ja -lõhnaliste merelindude, teatud kalade ja koduloomade, eeskätt veise- ja lambaliha maitsestamiseks.

Sõltuvalt kasutuskogusest kadakamarjalisand kas varjutas jänese- või hirveliha ebatüüpilise lõhna või hoopis tõstis esile karu- või metslinnuliha eripärase aroomi.

Levinud maitselisandina kasutati marikäbisid näiteks pohlade säilitamisel, kapsaste hapendamisel, köögiviljaroogade maitsestamisel ning puuviljakastmete maitsenüansside tõhustamisel.

Lõhnavaid kadakamarju on edukalt lisatud ka pasteetidele, marinaadidele, küpsetistele ja pirukatele.

Kadakamarjade kasutust on viimasel ajal tublisti suurendanud vastava lisandiga leiva ilmumine meie poelettidele. Jahudest, seemnetest ja kliidest valmistatud kadakamarjaleiva lõppmaitse kujuneb nii maitsetaimede (marikäbid, rosmariin) magusate (suhkrusiirup) kui soolaste (keedusool) lisandite koosmõjus.

Maiustustest võib kadakamarju kohata käsitööna valminud šokolaadides. Kuivatatud kadakamarju võib nüüdisajal trehvata ka lihtsama või keerulisema koostisega maitsesegudes.

Lihtsegu näiteks on kadakamarjalisandiga maitsesool, keerukama koostisega maitseseguks saab lugeda ulukiliha maitsestajat, milles lisaks kadakamarjadele on kuivkujul veel ürte, vürtse, köögivilju ja soola.
Loo nimitegelased annavad leotudes lisaväärtuse ka lahjale äädikale ning algselt neutraalse maitsega toiduõlile.

Joogid minevikust tänapäeva

Vanasti olid maarahva seas populaarsed kadakamarjalisandiga taar ja kali. Korjatud marikäbisid kasutati kas tervelt, purustatult või jahuna. Mõnel pool hautati kadakamarju ahjus, enne kui neid lisati vastavale põhijoogile.

Kadaka marikäbisid lisati ka tõelisele odralinnastest pruulitud õllele, et joogi maitset parandada.
Kadakamarjalisandiga õlut on meil vahelduva eduga pruulitud ja turustatud ka lähiminevikus. Kõige lihtsamalt sai kadakamarjajooki marjade kuuma veega üle kallamisel saadud tõmmisest. Sageli lisati saadud joogile mett.

Vanasti usuti mõnel pool, et sellise joogi pruukimine mõjub hästi mehelikele võimetele.
Karjalas pandi aga marikäbid õlgedega läbisegi tünni, valati üle külma veega, leotisel lasti paar päeva seista ja keelekaste oligi valmis.

Nüüdisajal nii rohke kadakamarjade sisaldusega rüüpeid tarvitada ei soovitata. Rahvapärimustes on andmeid isegi kadakamarjalisandiga kohvi kohta, mida soovitati pakkuda närvilistele inimestele. Tänapäevalgi tehakse kadakamarjadest teed, kuid see jook kuulub pigem ravimteede kui tavaliste janukustutajate hulka.

Kadakat leiab ka kangematest jookidest. Vaieldamatult kõige kuulsam kadakamarjadega maitsestatud alkohoolne jook on džinn. Hollandi Leideni ülikooli meditsiiniprofessor Franciscus Sylvius, keda tuntakse ka nimega Franz de le Boë, on ajalooürikute kohaselt selle joogi esmavalmistaja.

Selleks et valmistada organismist vett väljutavat preparaati, kuumutas professor XVII sajandi keskel kadakamarjade droogi alkoholilahuses. Tulemuseks oli omapärase lõhna, värvi ja maitsega vedelik, mis lisaks ravimile muutus elanikkonna seas hiljem ka napsina vägagi populaarseks.

Tõeline džinn peab sisaldama mitmeid taimseid koostisosi, millest tähtsaimad on loomulikult kadaka annid, mis pole veel täisküpsust saavutanud. Lisaks kadakale on džinnide retseptuuris veel koriander, kalmus, lagrits, mandel, köömen, heinputke juured, iirise risoom, apelsini ja sidruni koored ning harva vähesel määral ka muid taimseid maitsestajaid (kaneel, muskaat, aniis, köömned).

Džinni valmistamiseks kasutatakse eri meetodeid. Kõige kvaliteetsem toode saadakse taimsete koostiosade leotamisel alkoholis, segu kuumutatakse ning destilleeritakse.

Oma kadakamarjadega maitsestatud kanged alkoholiversioonid on nii Poolas (jahimeeste viin) kui Saksamaal (kadakamarjaviin). Harva võib kadakamarjalisandit kohata ka liköörides või aromatiseeritud veinides.