Pojengid püüavad pilku ka enne ja pärast õitsemist
Euroopas hinnati pojenge iidsetel aegadel kui ravimtaimi, kelle juuri ja seemneid kasutati kõhuvalu, põiekivide, langetõve jt haiguste raviks. Varasel keskajal kasvatati pojenge kloostrite aedades, kust nad aegamisi taluaedadesse levisid. Juba 16. sajandi lõpul on Euroopa aedades kasvatatud varajase pojengi (Paeonia officinalis) punaste täidisõitega sorti 'Rubra Plena', mis on ka Eestis aedades sageli kasvatatav pojengisort.
Pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonna ainus perekond pojeng (Paeonia) on looduses levinud ainult põhjapoolkeral: Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ning kahe liigiga esindatud Põhja-Ameerika lääneosas.
Erinevate uurijate andmetel kuulub pojengi perekonda 25 - 40 liiki rohttaimi ja heitlehiseid põõsaid. Hiinast pärit puispojengid on meie kliimas külmaõrnad ning vajavad sooja päikesepaistelist kasvukohta ja talvekatet.
Vastupidavad, vähenõudlikud ja pikaealised on mitmed rohtsed pojengiliigid ja -sordid, mida kasvatatakse kui aiailutaimi või lõikelilli nende suurte valgete, roosade, punaste, harvemini kollaste lõhnavate õite pärast. Siiani peetakse maailmas üheks meeldivama lõhnaga sordiks juba 19. sajandil aretatud valgeõielist sorti 'Mme. de Verneville', mida kasvatatakse ka Eestis.
Rohtsed pojengiliigid alustavad Põhja-Eestis õitsemist maikuu kolmandal dekaadil, mil esimeste seas avanevad aedtilli meenutava lehestikuga ahtalehise pojengi (P. tenuifolia) erkpunased õied; talle järgnevad kollaseõieline lagodehhi pojeng (P. mlokosewitschii), tumeroosade õite ja kitsasteks hõlmadeks lõhestunud lehekestega anomaalne pojeng (P. anomala) jt. Viimasena õitseb rohtsetest liikidest valgeõieline pojeng (P. lactiflora), kelle õied on puhasvalged kuni roosad. Looduslikult Ida-Siberis, Mandžuurias, Koreas, Hiinas ja Tiibetis lagendikel, kuivadel kivistel nõlvadel ja jõgede kallastel kasvav kuni 1 meetri kõrgune valgeõieline pojeng on paljude aedpojengide esivanem, kellest on aretatud üle mitme tuhande lihtõielise, jaapani õietüübiga, pooltäidis- ja täidisõielise sordi. Selle liigi ristamisel teiste rohtsete pojengiliikidega on saadud huvitavates värvitoonides enamasti varajase õitsemisajaga hübriidpojenge (nt 'Blaze', 'Illini Warrior'), mis õitsevad varem kui valgeõielise pojengi sordid ning on pilkupüüdva välimusega.
Külmad lumeta talved (viimati 2005/2006) on kahjustanud aga hübriidpojenge rohkem kui valgeõielise pojengi sorte. Ka on paljudel valgeõielise pojengi sortidel on varrel mitu (1 - 8 ) külgpunga (nt sortidel 'The Bride', 'Vostok'), mis peale tipmise õie vananemist puhkevad ning pikendavad sordi õitsemisaega. Rohtsed pojengid on pilkupüüdvad taimed alates esimestest tumepunastest võsudest, mis tärkavad peenrast varakevadel, läbi värvika suvise õitsemisaja ja sügisvärvides lehestiku kuni külmade saabumiseni.
Tallinna botaanikaaias on eksponeeritud üle 230 pojengisordi, mis õitsevad juunis-juulis.
Pojengidele on sobiv rammusa mullaga päikesepaisteline kasvukoht, kus põhjavesi pole lähemal kui 1,5 m. Taimed istutatakse kohe alalisele kasvukohale, kus nad võivad edukalt kasvada aastakümneid. Sobiv aeg pojengide jagamiseks ja ümberistutamiseks on augusti lõpus, septembris. Istikule jäetakse 3 või enam kasvupunga, millest ülemine peaks istutamisel jääma maapinnast 3 -5 cm sügavusele. Peale istutamist võib taim paar-kolm aastat põdeda, enne kui oma tõelist ilu näitab.
