Siis panime ühte serva pinnakatteks roomavad kadakad. Nendega läks kehvalt: sügisel istutatud taimed olid kevadeks kadunud. Kolmas lahendus on õnneks vastu pidanud siiani: rajasime ümber platsi surnuaia levinuimast põõsast – harilikust tuhkpuust – madala heki. Ühel pool hauakivi on koduaiast toodud sõnajalad, teisel pool aiavaasis kevadel võõrasemad, suvel begooniad ja sügisel eerikad-kanarbikud.

Meie kujundus ja taimevalik on täiesti tavalised. Ehk oleks saanud midagi huvitavamat teha? Mida üldse arvestada, asudes kalmu kujundama? Palusime sellest rääkida mitmel pool Eestis hauaplatse kujundanud ja rajanud aiakujundaja Mailis Laanemäel firmast Gardener.

Millest alustada

Matused on läbi, mis saab edasi? Kui pärjad ja lilled on närbunud ning tuleb eemaldada, tasub hakata juba tegutsema. Ehkki kirjanduses soovitatakse oodata aasta, kuni liiv haual vajub, võib varem alustada. Te tahate ju rutem lahkunu puhkepaiga ilusaks teha.

Suurema vajumise saab ennetada. Ajage liivakääbas eemale ja lükake pind kirstu kohal veidi madalamaks. Hakake seda lohku kiht kihi haaval täitma, vahepeal tallake peal, et pinnas tiheneks.

Kohe alguses tehke platsile piire, et kõrval olev taimestik sisse ei trügiks. Ja nüüd saab hakata mõtlema kujundusele.

Betooni asemel puit või kivi

Aastakümneid on meil hauaplatsi servad valatud betoonist. 2012. aastal jõustunud uus kalmistuseadus seda enam ei luba.

Põhjus on järgmine. Paljud hauad on jäänud hooldajata, sest perekonnad on hääbumas vm põhjusel. Sugulastele saadetakse välja platsi koristamise teated. Kui nõutud aja pärast platsi korda ei tehta, läheb see surnuaiale tagasi.

Betoonservi valades ei mõeldud sellele, et hauaplatsid võivad minna uutele omanikele. Aga surnuaedu ei saa ju aina laiendada, vanad osad tuleb uuesti kasutusse võtta. Betoonserva eemaldamine on tülikas ja väga mürarikas töö, võib-olla on samal ajal matused, mille taustaks betoonipuuride tärin kuidagi ei sobi.

Seadus ütleb, et kõik rajatised peavad olema väga lihtsalt eemaldatavad. Betooni võib kasutada vaid hauakivi alusena.

Betooni asemel saab piirde teha puidust, paekivist või mõnest hinnalisemast kivimist (betooni ei tohi rajamisel kusagil kasutada!). Piirdena kasutatav graniit, marmor ja dolomiit on müügil moodulitena. Selline serv pole ühes tükis nagu valatud betoon, hiljem saab moodulid ühekaupa üles võtta, serva ei pea masinaga lõhkuma. Kui lähete hauaplaati tellima, siis tavaliselt on samas firmas müügil ka moodulid.

Servapiirdeks sobiks ka metall, aga seda ei tohi kokku keevitada, kuna siis on piiret tülikas eemaldada. Õnneks saab metallriba ühendada ka poltidega.

Kivid ja plaadid

Piirdeks laotav paekivi peab olema ühest servast sirge. Spetsiaalselt hauaplatsi ääristamiseks mõeldud paekive saab osta kivifirmadest.

Kahekohalise platsi (2,5 × 3 m) piiramiseks läheb vaja tavaliselt üheksa jooksvat meetrit. Kive valides tuleb jälgida, et need oleksid ühesuguse paksusega, sest siis jääb serv ühetasane ja kive on hea kohale sobitada. Kivide valimiseks tuleb varuda aega, aga ilusa tulemuse nimel tasub see ära.

Igaks juhuks tuleb võtta 3–4 paekivi tagavaraks. Võib juhtuda, et ühel aastal murendab pakane mõne kivi ära ja siis on mugav see varukiviga asendada. Tagavarakivid saab peita põõsa alla või panna liiva sisse.

Sama on ka plaatidega: alati jätke krundile paar plaati tagavaraks. Kuna liivane pinnas alt mängib, võib inimene ise oma raskusega plaadi pooleks murda. Siis on hea, kui varuks on samasuguseid terveid plaate. Sageli inimesed ei saa aru, miks plaadid katki on, aga nad on ise seda teinud.

Liiv või graniitkillustik?

Enamik meie surnuaedu asub liivapinnasel. Liiv on hauaplatsi katmiseks hea käepärane materjal. Hele liiv jätab puhta mulje, mõjub soojalt ja seda on mugav hooldada. Liivapinnalt saab riisuda okkaid ja lehti, lihtne on korjata käbisid.

Iga surnuaed pakub ka n-ö liivateenust, et ei peaks ise ämbritega seda kohale tassima. Kalmistuvahile tuleb soovist teada anda ja liiv tuuakse käruga platsile. Samuti saab tellida mulda.

Traditsiooniliselt veetakse kõige lõpuks liiva peale rehaga jutid. Samamoodi teevad jaapanlased oma zen-aedades, matkides sellega loodust: triibuline liiv tähistab merd. Meie teeme seda sellepärast, et triibutatud platsi on lihtsalt kena vaadata. Pärast juttide vedamist on hea tunne, et asi on lõpetatud. Kõige ilusamad triibud saab reha tagumise küljega.

Graniitkillustik on liivast hulga kallim. Seda on saada paljudes fraktsioonides ja eri värvi: tumehalli, punast ja musta. Kõige peenem graniitkild meenutab liiva, seda on lihtne rehaga prahist puhastada. Mida suurem fraktsioon valida, seda tülikam on kivikeste vahelt lehti ja muud sodi kätte saada. Riisuda ei saa, parim abiline on lehepuhur.

Graniitkillustik mõjub haual väärikamalt, tuntud inimeste kalmudel kasutataksegi seda tihti. Näiteks kui kivi on must ja ka platsi katab must graniitkillustik, on tulemus soliidne. Mida noorem inimene, seda heledamad värvid valitakse. Laste mälestuskivid ja -plaadid ning platsi piirded on sageli valged.

Hauakivi värskendus

Aastakümnete jooksul mustunud ja loetavuse kaotanud hauakivid ja plaadid saab kenasti korda teha.

Kõigepealt tuleb pind liivapaberiga üle lihvida. Parem on seda teha lihvimismasinaga, kuna käsitsi on see töö väga vaevarikas, üht väikest plaati võib lihvida mitu tundi. Heledal taustal olevad tumedad kirjad saab üle teha musta veekindla markeriga. Heledate kirjade jaoks tuleb osta sobiv värv.

Lõpuks lakkige kõik kivilakiga üle. Välitingimustesse sobivad kivilakid on müügil tavalistes ehituspoodides. Kivilakk kuivab kiiresti. Lakk täidab poorid, mis lihvimisega avanesid. Avatud poorid lähevad tolmu täis, niiskel tolmul hakkavad arenema samblikud ja kivi läheb halliks, roheliseks vms.

Pind tasub üle käia mitu korda, et lakk kataks seda hästi tihkelt ja kõik mikroavaused saaksid kindlasti täidetud. Lakk on nagu valge piim, külje pealt vaadates võib näha, kuidas kivi tõmbab isuga lakki endasse. Ka uus kivi tasub kohe ära lakkida.

Umbes 10kilose plaadi jaksab kaasa võtta, et see kodus korda teha. Aga sageli on plaadid ja kivid nii suured, et neid ei jaksa liigutadagi. Siis tuleb nad puhastada kohapeal terasharja või lihvimismasinaga ning seejärel üle lakkida. Nii ei lähe mustus pooridesse ning kivi sammaldub tunduvalt aeglasemalt. Lakitud kivi tuleb edaspidi lihtsalt puhtaks pesta.

Ka äärisena või astekividena kasutatud mustunud betoonplaate võib samamoodi värskendada. Need lähevad ilusaks helehalliks. Kindlasti katke kivilakiga, sest muidu on nad paari aasta pärast jälle sama tumedad.

Vooderdatud istutusala

Põhiliselt on meil kalmistud rajatud liivapinnasele, sest seda on talvel kergem kaevata. Lahjal kuival maal ja sageli ka varjus olles ei taha taimed kasvada. Liivapinnas on nagu drenaaž, millest vesi kiiresti läbi valgub.

Kui tahate, et taimed oleksid lopsakad ja õitseksid ilusasti, rajage neile liivapinnasest eraldatud korraliku mullaga istutusalad. Kaevake 30–50 cm sügavune istutusauk, vooderdage põhi ja küljed peenravaibaga ning täitke viljaka mineraalmullaga.

Mineraalmuld hoiab endas pikalt niiskust, taimed jõuavad nii juua kui süüa. Põimitud peenravaip ei lase liival ja mullal seguneda, samas imbub vesi sellest läbi ning istutusauku ei teki liigniiskust. Poest ostetud kasvuturvast ärge kasutage! Sellesse on toitaineid segatud vaid ühe hooaja jaoks, lisaks kuivab turbasubstraat kiiresti.

Suurem istutusala akumuleerib endasse palju niiskust, ja kui see pealt katta koorepuruga, elavad taimed vihmavaesed ajad kenasti üle.

Kui istutasite taimed siiski lahjasse liivmulda, torgake igal kevadel taimede lähedusse väetisepulgad või segage pinnasesse pikatoimelise väetise graanuleid.

Muidugi võib lilled ka anumasse istutada, aga siis tuleb kuival ajal tihti käia neid kastmas.

Õisi kevadest hilissügiseni

Hauaplatsil võib kasutada märksa suuremat valikut püsililli kui traditsioonilised hostad, bergeeniad ja sõnajalad. Vähenõudlikud ja pikalt õitsevad poolvarjutaimed on ka tiarellid, kurerehad, tähtputked. Päikeselise koha jaoks on valik hulga suurem.

Püsilille liigi võib valida näiteks lahkunu sünnipäeva järgi, et ta just sel ajal õitseks. Kui ­sünnipäev oli septembris-oktoobris, siis sel ajal õitsevad kõrged kukeharjad. Kui sünnipäev oli aga mais ja lahkunu lemmikvärv valge, võiks panustada valgetele tulpidele ja nartsissidele.

Püsililled õitsevad vaid teatud aja, kuid nende eelis on see, et neid ei pea igal aastal uuesti istutama nagu suvelilli. Suvelilled seevastu ilmestavad kalmu värvikate õitega kogu suve.

Kõige tüüpilisem viga suvelillede puhul on see, et taimed pannakse koos istutuspotiga maa sisse. Pott võtke kindlasti ära, selles olev taim hääbub toidu- ja veepuuduses. Istutusaugus tehke pinnas enne hästi märjaks ja alles siis pange juurepall sisse.

Mida arvata kunstlilledest? Neoonvärvilised pleekinud võltslilled mõjuvad võikalt, kuid kvaliteetsed kunstlilled on äravahetamiseni sarnased ehtsatega. Miks mitte nendega hauaplatsile veidi ilmet anda, eriti talvisel poolaastal.

Muru ja pink

Kalmistutel jalutades võib näha väga ilusaid kogu hauaplatsi katvaid murusid. Hauaplatsi hooldajad saavad seal käia ilmselt väga tihti või on hooldus tellitud surnuaialt või mõnelt aiafirmalt. Üldiselt ei maksa aga muru pinnakattena või äärisena kasutada, eriti varjus. Kuigi on olemas ka varjumuru seemnesegu, on tulemus ikkagi “harvad karvad”.

Muru vajab pidevat hoolt, aias niidate seda ju kord nädalas. Kalmistule minnes peate alati kaasas vedama murukääre. Kohapeale neid ka jätta ei saa, sest võetakse ära. Kalmistu on ju kõige mugavam koht, kus näppamas käia.

Ka pingid kipuvad “ära jalutama”. Kui raske peaks pink olema, et see varga kaenlasse ei satuks? Rauast alusega puitpink maksab päris palju, ilusa raudsepisega pink “jalutab ära” raskusest hoolimata.

Pink võib olla lihtne ja kerge, aga see tuleb maa sisse ankurdada. Siis on seda tunduvalt keerulisem välja kangutada. Lihtsa pingikese saab kruvida hauaplatsi ümbritseva raami külge.

Soovin leinapuud ja roose

Sageli tahavad inimesed hauaplatsile pilgupüüdjaks mõnd ilupuud. Kuna tegu on väga väikese alaga (ühekohaline plats 2,5 × 1,2 m; kahekohaline 2,5 × 3 m), mahuvad sinna kasvama vaid kääbuskasvulised sordid. Leinajalakate, -pajude, -pihlakate jt rippoksaliste puude puhul on paras, kui need on poogitud umbes meetri kõrgusele tüvele.

Sageli pannakse kasvama sammasja kasvuga elupuu. Kui seda aga ei lõika, on ta varsti väga kõrge: näiteks ilusa oksastikuga ‘Smaragd’ võib kasvada 3–6 meetri kõrguseks ja tema läbimõõt ulatuda 1–1,8 meetrini.

Ka pinnakatteks pandud madala ja laiuva kasvukujuga kadakad olgu kääbuskasvulised. Ükski põõsas ei tohiks minna suuremaks kui 1 × 1 m.

Poolvarjutaimedena sobiksid kalmistule heitlehised rodod, millega pole muret talvise päikesepõletuse pärast. Aga jällegi vaid kääbuskasvu sordid, mis võtavad enda alla umbes 50 × 50cm pinna. Kalmistule on sobivaim valgeõieline või kreemikas rodo, kollane on liiga rõõmus, samuti oranž ja roosa.

Rododest võiks lausa heki teha. Kevadel see õitseb, sügisel värvub oranžiks-punaseks. Rodode istutusauk täitke hapuka mullaga, täpselt nii nagu ka aias teeksite.

Kultuurroose ei maksa hauaplatsile panna, sest nendega on liiga palju tegemist. Kurdlehise kibuvitsa sordid aga sobivad kalmistule küll. Uued sordid pole ka võsundilised. Ja taas – valige kääbuskasvuline sort. Mererannalt toodud metsikud kibuvitsad hauaplatsile ei sobi, sobivaid sorte tuleb otsida kasvatajatelt.

Lehtpõõsastest heki puhul arvestage, et seda peab pügama kolm korda aastas: juuni algul, augusti algul ja enne talve tulekut. Selleks peab vedama hekikääre kaasas, mis on tülikas. Okaspuuhekk ei mahu aga kuidagi väikese platsi äärde, sest vajab palju ruumi.


Enne ja pärast

1. Paekivist serv on kadunud sambla alla ja plats rohtunud. Valgest graniidist plaadid on aastakümnete jooksul mustunud, kirjad kulunud. Vanad paekivid on lagunenud, neid ei saa uuesti kasutada.

2. Pinnas on tasandatud. Ääriseks laoti uued paekivid. Ees- ja tagaserva jäävad istutusalad, keskele tuleb liivakate. Seal kaeti pinnas peenrakangaga, et liiv ei seguneks mullaga ja altpoolt ei kasvaks juured liiva sisse. Paekivid toetuvad puitraamile, sest siis ei vaju need peale astudes lohku. Ka külmumine ja sulamine ei pane sel juhul kivirida mängima ja see ei lähe paigast ära. Kive ei tohi betooniga kinnitada – selle jaoks on puitraam, mis neid koos hoiab. Sügavimmutatud puitlauale annab tootja 15 aastat garantiid. Kivid on tihkelt üksteise vastas, viimast kivi peab sageli lausa masinaga lõikama, et ta vahele sobituks. Ükski kivi ei tohi logisema hakata.

3. Istutusalad said viljaka huumusrikka mulla, keskele laotati värske liiv. Kujundaja Mailis Laanemäe: “Kavandil oli algul katteks peenike graniitkillustik, kuid teiselt objektilt jäi ilusat liiva üle ja tegin ettepaneku seda kasutada, liiv on graniitkillustikust palju odavam.

Püsikud said omaniku soovil peatsisse, ette soovis ta hakata istutama suvelilli. Et püsililled ei varjaks madalaid plaate, istutasin nad plaatide taha. Kasutasin ära kohapeal kasvanud hostad ja bergeeniad, lisasin kurerehad ja tiarellid. Omanik soovis liivapinnale ka üht okaspuud, et see liiga tühi ei tunduks. Kadakas laieneb aastate jooksul ja siis on suurem osa liivast rohelise vaibaga kaetud.”

4. Hauaplats järgmise aasta suvel.


Uuendatud kujundus

Vana plats oli rohtunud. Omanikud käisid kord kuus murukääridega heina lõikamas ja soovisid tüütust kohustusest vabaneda. Hauaplatsi piirdeks sai sügavimmutatud puit, mis ei lase kõrrelistel ja teistel taimedel enam sisse tungida. 10 cm laiusest lauast jääb maapinnast välja 2 cm. Liiva alla pandi peenravaip. Puitlaud ääristab ka ruudukujulisi istutusalasid, kus kasutati vaid püsililli. Kevadel õitsevad siin tulbid-nartsissid, koos nendega alustavad ka tiarellid, mis õitsevad väga pikalt. Kui õitsenud õisikuvarred maha lõigata (et seemned ei saaks valmida), õitsevad tiarellid suve lõpus uuesti. Nad armastavad hajutatud valgust ja niisket pinnast. Kõrged kukeharjad hakkavad õitsema septembris ja lõpetavad hilissügisel.

Kolm asteplaati leiti vanalt platsilt rohu seest ja kasutati ära uuel kujundusel. Plaatidele astudes saab mõlemale poole panna küünlaid ja lilli ning keskel seistes on hea ka rehitseda.