Pügatud viirpuu mõjub uhke bonsaina
Kuid põuad kõrvetasid rohu vahel juba maikuus ning liiv “sõi” peenarde mulla järjepanu ära, ükskõik kui palju viljakat komposti ka peale ei vedanud. Ja see lõputu kastmine…
Õunapuud ja lillepeenrad said lõpuks ümber kolitud nõlvast alla – sest kaua sa ikka tühja rassid ja loodusega võitled! Selline liivasuss kõlbab hästi vaid tääkliiliatele. Paiguti on maa nii karm, et hoolimata kõvast sõnnikuannusest isegi läikiva tuhkpuu hekk väga kidur püsib. Kus maa kruusasem, seal on hekk siiski ilus ja lopsakas.
Kruusasemasse kohta on püsima jäänud ka vist rohkem kui 15 aasta eest istutatud, naabrilt saadud kõverik viirpuuvits. Mis liiki täpselt, ärge mult küsige. Viirpuu pisiliigikesi on nii ohtralt, et nende määramine näib üsna lootusetu. Olgu lihtsalt viirpuu. Selliste väikeste pool-liitlehtedega tegelane.
Viirpuule meeldis säärane kuiv kruusamaa igati hästi ja ta kukkus kiiresti edenema. Liigagi. Taolise hooga oleks ta peagi üles elektriliini välja trüginud. Niisiis hakkasin möödaminnes suviti värskeid võrseid ära näpistama. Vibalik muutus sellest järjest kompaktsemaks ja õitses igal juunikuul valget mesist lund kui hull.
Mõne aasta eest lõikasin juba liiga kerajaks muutunud paari meetri kõrguselt puukeselt osad oksad välja. Tekkiv õhuline üldmulje lausa naelutas end silmitsema. Vahel unustan end teda vaatama praegugi, igaval talveajal. Kerge vaevaga on tekkinud suurepärane, vägagi jaapanlikult mõjuv bonsai. Ehk küll jah, päris õiged bonsaid on teadagi anumais kasvatatavad minipuud, kuid Eestis mõistetakse bonsai all kõiki pügatud-kujundatud väiksemat sorti puid.
Viirpuu on äärmiselt tänuväärne selliseks kujundamiseks. Kuna ta juba iseenesest kasvab vonkleva ja kõverikuna, siis pole mingit vajadust hakata oksi kuidagi koolutama ja painutama. Ainsaks miinuseks on suviti mitmekordne tagasikärpimine. Ka kännuvõsusid ilmneb ohtralt, mis jonnaka järjekindlusega tahavad varju jätta soonilist väänlevat tüve. Ses mõttes on männibonsaiga märksa mugavam – korra aastas mai lõpus uusi võrseid lühemaks näpistada, misjärel jälle aasta otsa mureta. Aga samas pakub viirpuu suviti vaheldusrikast pilti. Kui lopsakaks tihnikuks vohanud viirpuust hekikääridega üle käia, on vormi pügatud puuke jälle justkui “taas leitud”.
Selline mini “põlispuu” maja ees paelub alati külaliste pilku. Kord üks tuttav päris vaimustunult, et kuidas teda paljundada saab või kus sääraseid istikuid kah müüakse. Kui seletasin, et see on üks täiesti tavaline-suvaline viirpuu, kes on selliseks saanud pügamise läbi, näis ta üsna pettunud moega. Ju lootis ta, et sellised toredused kasvavad lihtsalt ise.
Ahjaa, üks väike miinus tolle bonsai juures on ilmnenud veel. Nimelt on pidev kärpimine viirpuu vist lõpuks välja vihastanud ja endine õitemöll kipub aina kasinamaks jääma. Küllap oleks vaja lasta kasvada õitsemiseks noori oksi. Aga ma ei tee seda siiski mitte. Tühja neist õitest! Hoopis huvitavam on jälgida, kuidas see rässakas puuke aastatega aina toekamaks ja tüsedamaks paisub. Veel paarkümmend aastat ja siis peaks ta juba küll kohe eriti “iidne” välja nägema.
