Punapõskne õunaaed

 (1)
Punapõskne õunaaed
ÕunadFoto: Astrid Lepik

Õunapuude suvine lõikus tegi imet: hõredas võras, kuhu päike pääses küpsevaid vilju paitama, kasvasid hulga ilusamad õunad.

Sügisesel Eestimaal ringi sõites ja teeäärseid õunaaedu vaadeldes hakkab silma eriilmeline vaatepilt. On kauneid puuviljaaedu, kus puud on suurtest punapõsksetest õuntest lookas. On võsastunud, luudakasvanud viljapuid, nukraid aedu, kus peremehed on oma kasvandikud unarusse jätnud.

Meie väikeses koduaias on vaid neli õunapuud: ‘Krügeri tuviõun’, ‘Melba’, ‘Tellissaare’ ja ‘Põltsamaa taliõun’. Oleme püüdnud nende võrasid ikka aasta-paari tagant varakevaditi harvendus- ja noorenduslõikusega kujundada, kuid suviti tekkisid puulatvadesse vesivõsud nagu hekk, mis õunu päikese eest varjas ja viljad väikeseks jättis.

Tuli midagi ette võtta ja aktiivsemalt puude piiramisse sekkuda. Liiatigi veel põhjusel, et nende kaugus üksteisest on vaid 4−5 meetrit. Puuviljandusõpikuid ja Targu Talita õpetusi järgides võtsime ette ka suvise “puuhekkide” lõikuse. Et olime õunapuid sügavväetisega kenasti toitnud, kõrgusid puudepealsed iga-aastased võsud ligi pool meetrit võrast kõrgemale.

Sügavväetamine käib meil nii: teen ümber puu tüvest meetri kaugusele 40 cm tagant kangiga augud (sügavus 25–30 cm), need valan täis kanakakaleotise lahust. Meil on liivane maa ja see kraam lippab kergesti allpoole. Mõne aja pärast panen teise ringi. Olen sellist dopingut rakendanud nii kevadel kui suvel.

Seotud lood:

Eriti tegi meid kurvaks see, et tuttavatel asjatundlikel aiapidajatel olid alati laual ilusad punapõsksed õunavaagnad, meil aga rohelised ja väiksevõitu ubinad.

“Võta saag ja aiakäärid kätte, roni puu otsa ja hakka võsusid lõigates ise päikest püüdma,” soovitas aiatargast peremees.

Kui päike sulle silma paistab, helgib ta ka paisuvatel õuntel ning värvib oma energiapintsliga nende palged kaunilt punakasroosaks.

“Ära unusta pärast lõikust võrast mütsi läbi viskamast. Kui see peaks veel okstesse takerduma, oled oma tööd pinnapealselt teinud ja pead seda jätkama,” kõlas järgmine väärt näpunäide.

Oleme neid lõikusi, eriti ‘Krügeri tuviõuna’ ja ‘Melba’ peal, paaril suvel proovinud, ja ennäe imet: õunad, mis varem olid väikesed, hapuvõitu ja rohelised, lõid päikese käes iga päevaga ikka rohkem särama ja võtsid palgeile kauni puna.

Tänavu on varasügisene dessertõun ‘Melba’ ka kärntõvest lahti saanud.

Muidugi on sortidele juba aretades geneetiliselt kaasa antud erinev värvigamma ning kõikide õunte palged ei saagi ühtmoodi punakaks värvuda. Kuid päikese toomine õunaaeda sõltub küll paljugi aednikust endast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare