Punase sabaga nõges
Nõgeslehe perekond (Acalypha) on saanud oma teadusliku ja ka eestikeelse nime tänu lehestiku sarnasusele kõrvenõgesega. Seda, et taim kõrvetama kipub, pole aga siiski tarvis karta.
Heleroheliste karedate lehtedega igihaljas põõsas – harjaseline nõgesleht (A. hispida) – paelub kasvatajat oma pikkade rippuvate vaarikpunaste õisikutega. Nende järgi kutsutakse nõgeslehte hellitavalt ka kiisusabaks, punase kassi sabaks ja rebasesaba taimeks.
Taime kodumaa on Polüneesia, kuid naturaliseerunult kasvab ta paljudes troopilistes maades. Kultuuris kasvatatakse harilikku nõgeslehte alates 1898. aastast.
Suvel viige õue
Harjaseline nõgesleht vajab väga valget ja õhurikast kasvukohta. Troopikataimena tahab ta talvel vähemalt 16–20 kraadi sooja.
Kuna kuivas õhus tulevad kedriklestad kergesti kimbutama, võiks taime aeg-ajalt leige veega piserdada.
Suvel kastke harjaselist nõgeslehte rikkalikult, talvel mõõdukalt. Suvel võib nõgeslehe sooja saabudes õue tõsta, algul poolvarju, suve lõpul päikesepaistele.
Nõgeslehed on üsna suured söödikud, seepärast väetage taimi kasvuperioodil paar korda kuus.
Noor taim õitseb rohkem
Nõgesleht istutage ümber igal kevadel, suuremaid taimi üle aasta. Sobib tavaline toalillemuld. Istutussegu võite ka ise segada: näiteks mättamullast, lehemullast, kõdusõnnikust, turbast ja liivast vahekorras 1:1:1:1:1.
Taime saab paljundada poolpuitunud pistikutega, võtke need augustis või märtsis. Kuna noored taimed õitsevad rikkalikumalt, võiks nõgeslehte mõne aasta tagant uuendada.
Taimed harunevad loomupäraselt ega vaja pintseerimist, liiati hävitate kärpimisega õiepungi.
Nõgesleht kuulub piimalilleliste sugukonda. Tema lehtede ja varte mahl on mürgine. Seepärast olge hooldamisel ettevaatlik, mahl ei tohi sattuda suhu ja silma.
