Püsilillepeenar vajab värskendust
Nüüd tuleb iga püsik üle vaadata ja otsustada, millised neist ümber- istutust vajavad.
* Istutage ümber taimed, mis on suvega suureks ja lopsakaks kasvanud, ning liiga tihedaks muutunud puhmikud, mistõttu taim ei jõua õitseda või õitseb vähe.
* Kevadel ebasobivasse kohta (liiga varju või päikesepaistesse) istutatud taimed ja need, mis on jäänud suuremate ja/või kiirekasvuliste varju.
* Neid püsililli, kes võivad kasvada ja õitseda aastaid samal kohal, ei pea ilma otsese vajaduseta ümber istutama (pojeng, jumalatelill jt).
Milline on istutussügavus
Istutusaugu suurus sõltub taime juurestiku suurusest. See peaks olema nii sügav ja lai, et juured sinna vabalt ära mahuvad.
Samas ärge istutage liiga sügavale – juurekael jäägu vaid 2–3 cm maapinnast allapoole (pojengid). Madalate püsilillede jaoks piisab tavaliselt 15–20 cm sügavusest augukesest. Keskmistele ja kõrgetele püsililledele tehke kuni poole meetri sügavune auk.
Sügavamale (juurekael 8–10 cm maapinnast allapoole) võib istutada püsililli, kes annavad rikkalikult maa-aluseid võsusid (longus metsvits, virgiinia füsosteegia ehk tonditupik). Aediiriseid istutades jälgige, et risoom ulatuks 1/3 ulatuses mulla pinnale – siis saab see rohkem päikest ja taimed õitsevad rikkalikumalt.
Istutussügavus sõltub ka taime kasvust: küllaltki kõrgeks kasvavate (1,5–2 m ja rohkemgi) taimede (aedvaak, kaelus-vaigulill) juurekael võib jääda samuti kuni 10 cm sügavusele. Taimi, kelle juurekael kerkib kasvades üle mullapinna (nt maarja-sõnajalad), ei pea sellepärast kohe ümber istutama, piisab ka freesturbaga multšimisest.
Sibullillede puhul jälgige järgmist: tulbid-nartsissid pange kolme sibula sügavusele, väiksemad sibulad (märtsikellukesed, kirgaslilled jt) 6–7 cm sügavusele. Varrejuursed liiliad istutage umbes 10 cm sügavusele, varrejuurteta (nt kuningliiliad) maapinnale lähemale, et nad paremini õitseksid.
Kuidas valida istutusmulda?
Segage istutusauku head kompostmulda. Kui maapind tundub kuivavõitu, kallake istutusauku veidi vett. Hapulembeste taimede (sõnajalad, tulivõhad) istutusauku võiks segada väetisesegust turvast.
Püsilillepuhmikute jagamine
Osa püsililli kasvatab enda ümber rikkalikult tütartaimi (mägijumikas, mõrsjalill, kaukaasia tähtpea) või annab kergelt isekülvi (kurekell). Nende ümberistutamine ei valmista mingit probleemi.
Risoomi jagamisega paljundatakse aediiriseid. On tähtis, et risoomitükile jääks vähemalt üks lehelehvik. Risoomi lõikekoht katke kindlasti puusöepuruga.
Osa taimi kasvatab suure lopsaka puhmiku (päevaliiliad, mitmed ilukõrrelised: sinihelmikas, vitshirss jt). Kaevake see välja ja eraldage terava labida või noaga mitmeks osaks. Lõikekohale puistake peenestatud puusütt. Lopsakaks kasvanud taimi ei pea alati välja kaevama, vahel saab ka puhmiku servast juurtega taimeosa kätte.
Mõnda püsilille aga ei saagi jagada, neid on võimalik kasvatada ainult seemnest (pööris-kipslill, hunnitu punanupp, põõsaspojeng jne).
Istutusjärgne hooldus
Ümberistutamisel kärpige puhmikuid poole või 2/3 võrra, sest siis ei pea taim pärast istutust närbuma kippuvat lehemassi kõigest väest toitainetega varustama ja ta juurdub kiiremini.
Samuti kärpige ka liiga pikalt juurepallist välja ulatuvaid ning kahjustada saanud juuri. Eemaldage surnud (kuivanud või mädanenud) juureosad.
Pärast taime ümberistutamist tuleb teda alati korralikult kasta. Kaval on muidugi istutada enne vihma, siis jääb kastmismure ära.
