Kui ratsuritähega käituda tavapärasest kasvurütmist teisiti, võib ta ka muul ajal õitseda, aga samuti saab teda kasvatada ilma täieliku puhkeperioodita. Viimasel ajal ajatatakse teda jõuluks.

Ratsuritäht (Hippeastrum) kuulub amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonda. Sageli nimetatakse teda ebaõigesti amarülliseks, kuid botaaniliste erinevuste põhjal eristatakse kaht taimeperekonda. Ainus amarülliseliik (Amaryllis belladonna) kasvab Kapimaal ja toataimena kasvatatakse teda harva.

Ratsuritähed pärinevad Ameerika keskosast (Põhja-Argentina, Boliivia, Mehhiko, Kariibi mere regioon) troopilistelt ja lähistroopilistelt aladelt. Neid kasvab nii rohtlates, mäestikes kui hõredates metsades üle 60 liigi. Leidub isegi epifüütseid, s.t teiste taimede peal kasvavaid liike. Kuumal kuival suvel loodus kõrbeb ning taimed jäävad puhkeolekusse, toitainete varu on talletunud sibulatesse. Vihmaperioodil aga tärkab elu, toimub kiire kasvamine, õitsemine ning viljumine.

Ratsuritäht eelistab rammusat kasvumulda. Eri muldasid on võimalik poest osta, kuid ära ei tasuks põlata ise valmistatut. Tavalisele aiamullale lisage kõdusõnnikut ning kindlasti liiva või peenemat kruusa parema veeläbilaskvuse tagamiseks. Vahekord võiks olla selline – 3:1,5:1.

Ideaalselt sobib ka kompostmuld, millele on lisatud 1/4 osa kruusa. Väetistena kasutada üld- ning õitsevatele taimedele mõeldud väetisi. Väga vajalik on istutusnõu põhjas potikildudest drenaaž, et ära hoida liigse kastmisvee seisma jäämist. Ülekastmise tagajärjel võivad sibulad kergesti mädanema minna.

Sügistalvel võimaldage taimele mõnekuuline puhkeperiood. Septembrist alates vähendage kastmist, kuni lehed kuivavad. Siis hoidke taime pimedas, aga mitte väga jahedas kohas peaaegu kastmata. Jaanuarist alates tasub sibulat aeg-ajalt kontrollida, sest siis on oodata õiepunga nähtavale ilmumist. Kui õisikuvars on kasvanud vähemalt 5 cm pikkuseks, asetage sibul valgesse kohta ja hakake järk-järgult kastma. Õied avanevad veebruaris-märtsis.

Ratsuritähe ümberistutamiseks on õige aeg vahetult pärast õitsemist, siis on kerge sibulaid vanast mullast ning kuivanud juurtest puhastada. Pott peaks olema nii suur, et sibul parajasti sisse ära mahuks, liiga suures nõus kasvades ei pruugi taim hästi õitseda. Istutamisel jäetakse sibul poolest saadik mullast välja.

Kasvuperioodil kastke ja väetage rikkalikult. Suvel võib taimed paariks kuuks õue varjulisemasse kohta viia. Ei ole võimatu, et vanemad ratsuritähed õitsevad suvel teist korda.

Esimestena importisid XVIII sajandil Mehhikost ja Lõuna-Ameerikast mitmeid liike kodumaale hollandlased ning hakkasid tegelema uute sortide-hübriidide aretusega. Aastal 1946 kolisid kaks hollandi taimekasvatajat Lõuna-Aafrika Vabariiki, pannes seal aluse laiaulatuslikule kasvatustööle. Nüüdseks on ratsuritähtede kasvatamine tugevalt arenenud ka USAs, Jaapanis, Iisraelis, Indias, Brasiilias ja Austraalias. Eriti ilusaks peetakse Jaapanist tulnud täidisõielisi sorte.

Ratsuritähed, nagu teisedki amarülliliste sugukonna taimed, sisaldavad mürgiseid alkaloide.