Reis Itaaliasse lõppes keset iidseid õlipuid
Enamasti on see nii kitsas, et jätkub ruumi vaid ühele tänavale ja majaderivile kahel pool seda. Madalus, rannaserva rootukad, tükati ülitavalised pärnad ja saarvahtrad pargis – olime justkui Haapsallu jõudnud.
Sirmione põhjaots on laiem ja üsna kõrge, tipnedes suisa toreda peenekihilise paepangaga. Sisuliselt on tegemist Garda järve suurima saarega, ehkki ametlikult teda saareks ei loeta. Aga ometi ta seda on. Et pääseda vanalinna, tuleb kõndida üle laia kanali viiva silla. See on linna ainus püsiühendus mandriga.
Otse veest tõusva postkaardiliku linnuse järel kerkis rannapromenaadilt kõrge kaldanõlv, mille serval trehvasime kogu reisi jooksul nähtud õlipuudest vahest kõige vägevamaid isendeid. Toekaima läbimõõt ulatus umbes 5 jalani ja ma sain ta õõnsusse vabalt sisse pugeda. Esmakordne ja erakordne elamus mu jaoks: viibida iidse õlipuu südames…
Teele jäid ette maaliliselt laiuvad mustad mooruspuud. Kaugel kodus elas mu noor Morus nigra selle talve üsna suurepäraselt üle. Kui juba sellise karmi ja siberliku, küllap siis on lootust kunagi ehk ka oma koduaias näha midagi taolist. Aga suuri õlipuid ja rosmariinihekke paraku mitte iialgi – just need meid nüüd ees ootasid.
Juhtus olema mingi tasuta aeg ja nii saime maksuta päris saare põhjatippu, paepangal asuvasse Grotta di Catullusesse. Tegemist on roomaaegse Catulluse-nimelise poeedi villa varemetega. Olin kujutlenud paari sambajunni ja müürinukki, tegelikkuses võttis aga vastu terve linnajagu peenekihilisest paest ja punastest tellistest varemeterägastikku. Kõndisime koos turistidehordiga nende 2000 aasta vanuste müüride vahel ringi, silmitsesime kohusetundlikult dolomiitplokkidest kaart, samuti korintose sammaste mustrilisi tükke, mis siin-seal vedelesid. Nii nagu kolme aasta eest Pula amfiteatris, ei suutnud ma nüüdki tajuda ümbritsevate varemete tegelikku iga. Pigem paelus nende elutute kivivõlvide ümbrus. Varemete servas õitsesid puusakõrgused pügatud rosmariinihekid, helesinistest õitset kirjatud. Loomulikult ei saanud ma neid hekke puudutamata jätta. Läbi peo tõmbamisel paiskus okstest õhku võrratu, virgutav lõhnatulv.
Kõikjal ümber elutsesid õlipuud, nii all kui ka üleval platool, kus niitmata rohi oli täis lillaõielist aas-salveid. Pead loonud rohi oli madaluke, juba tükati kõrbev. Eesti enamasti vesistes lopsakates tingimustes on raske saavutada nii meeldivat madalat lillerohustut. Vast loopealseil ja nõmmedel ainult. Sirmiones polnud see aga mingi saavutus, pigem lihtsalt rahulik asjadel omasoodu minna laskmine.
Mõned õlipuud võisid seal ehk olla ehk suisa kahe tuhande aasta vanused; keskmine osa hävinud, vaid servist alles eri puud. Osa õlipuud justkui tantsisid karkudel, osal paistis eemalt lai tüvi, mis osutus aga pelgalt fassaadiks – selle taga oli kogu ülejäänud puu ammuilma kadunud.
Oh, nende puude visadus ja kaduviku trotsimine oli nii paganama vaimustav! Olin tegelikult reisist ilgelt väsinud, mu vastuvõtumeeled ammuilma küllastunud, aga seal elavnesin ma veel korraks. Seal kevadõhtusel Garda järve paekivisel saarel, ümber roomaaegsed varemed ja salveiniidu õlipuud, õitsvad rosmariinihekid lõhnamas, kauguste hägusiniste Alpide taustal lillas õies juudapuud. Klõpsasin viimase filmi viimase kaadri ja tundsin, et vaimses mõttes sai reis siin otsa. Lõpp. Finito.
