Ringkäik loomaaias 3. Hiigelpäevalilled ja askleepiad
“Lähme vaatame vahelduseks natuke siga ka,” tegi Hannes Maripuu ettepaneku ja me suundusime kuulekalt tema kannul aafrika jõesiga kaema.
“Apellsinn! Apellsinn!” hõikas Maripuu järsku selge vene aktsendiga. Ise seletas meile, et too jõesiga on küll loodusest pärit, ent vahepeal resideerunud Moskvas. Olnud see alles teekond, kui nad tal Moskvas järel käisid! Siga mürgeldas kaubikus terve tee, tagatipuks tekkis Helsingis tollis sekeldusi ja nad jäid viimasest praamist maha. “Niisiis tänu seale ja Soome tollile sain ma öö veeta viie tärni hotellis,” teatas Maripuu.
Ja sealt ta juba tuligi, too Apellsinn. Ise kenasti ruugekarvane ja liputas kutsujale rõõmsasti oma nöörsaba. Kuid ruttu muutus ta kärsituks ja kibeles tagasi oma maja poole minema. Korduva hõikamise peale pööras Apellsinn küll ringi, vidutas kordamööda üht ja teist kõrva, kuid tegi siiski minekut.
“Tal on vist söögiaeg,” arvas Hannes Maripuu. Uurisin, mida üks jõesiga kah sööb? Pidavat sööma nagu siga ehk inimene – kõike. Alates taimsest kraamist, lõpetades lihaga.
Rebisime end vahepeal loomade lummusest lahti, et veidi ka selle ringkäigu peaeesmärki, taimestikku vaadelda. Maripuu näitas meile avamaal talvituvat viigikaktust. Paraku nägi too üsna tilluke ja äbar välja. Kaktus tahab vastupidiselt levinud arvamusele head viljakat mulda ja meie oludes kallakul või kõrgpeenral kasvamist. Ilmselgelt polnud loomaaia kruusane tasandik talle kõige meelepärasem.
Siis jäid silma reas neli hõlmikpuud. Veel kaesime üle kivilabürindi. See on viis aastat tagasi laotud ja 163 m pikkune. Tõuke tolle rajamiseks andsid Maripuule Hiiumaal nähtud kiviringid.
Peatumata ei saanud mööduda ka linnutiigist. Teiste seas torkasid enim silma veidraid aurulaevu meenutavad hiigelnokaga pelikanid.
Ette jäi hulk linnupuure, igaühel sees erinev tore haljastus, mis näisid nagu miniaiakesed. Ühes puuris kasvas näiteks kauni lehestikuga magnoolia.
Möödusime juudapuulehikuvõsast. Kuniks jõudsime paigani, mis mulle loomaaia taimestikust üheks enim muljet avaldavaks osutus. 5 meetri kõrgune ahtalehine hõbepuu oli muidugi kah tore, ent enam paelusid kolm tulbipuud, üks juba vaat et ligi 4 meetri kõrge! Tundub, et tulbipuu võib meil täiesti perspektiivseks osutuda. Kuid sellega Ameerika teema veel teps ei lõppenud. Minu jaoks osutus superleiuks peenar, mis näis välja karanud olevat kuskilt klassikalisest Inglismaa aiast. Paari meetrised siidaskleepiad kannavad magnoolialikke lehti, õisikukobarad meenutavad vahalille omi. Meie tingimustes see uhke püsik kahjuks eriti viljuda ei taha, muidu võiks oma aiast koguda tasuta looduslikku vatti. Varre murdmisel eraldub aga kiiresti tahkuvat piimmahla – kautšukit. Pealekauba saab kiudu temast veel kah.
Teine toredus sel peenral oli hiigelpäevalill (Helianthus salicifolius). Hannes Maripuu sõnul talvitub too hästi. Hilissügisel ilmuvad ka pisikesed õied, kuid peamine on üldine välimus – nagu peenelehised kohevad nuiad. Hiigelpäevalill talub üsna hästi kuiva pinnast (nagu loomaaia selles osas ongi), kuid heaks kasvuks ehk 2,5 meetri kõrguseks sirgumiseks tahaks ta siiski kastmist. Loomaaia hiigelpäevalilled olid “vaid” 1,6 meetri kõrgused, kuid äärmiselt vaatamisväärsed sellegipoolest.
“Varem olid nad meil käidavamas kohas ja keegi külastaja pistis ärevalt kaeblema, et kanep!” rääkis Maripuu. Nojah, vaevalt too paranoiline külastaja kunagi päris kanepit näinud oli – sel pole peale suure kasvu hiigelpäevalillega ju vähimatki ühist.
Kõndides ringiga tagasi loomaaia peamise osa poole, kõneles Hannes Maripuu veel ühest ja teisest. Näiteks teevad loomaaia alale tungivad metskitsed taimestikule kõvasti kahju. Ja et mujal loomaaedades plaanitakse taimestik ja selle tarbeks vaja minevad rahad kohe alguses sisse. Tallinna loomaaias hakati taimedele alles hiljem tähelepanu pöörama. “Ideaalsest loomaaia haljastusest on asi väga kaugel, aga hea see kui üldse mitte midagi,” kõneles Maripuu.
Jah, ma kujutlen vaimusilmas ette, kui näiteks Põhja-Ameerika loomad elaks ümbritsetuna oma kodukandi taimestikust, Kesk-Aasia loomad enda omast ja nii edasi. Siis tekkiks mingi terviklikum pilt. Aga tõesti hea, et sedagi on. Taimestik täieneb ja loomade elutingimusi parandatakse jõudumööda.
Hannes Maripuu pühendas oma ajast meie peale suisa mitu tundi, mille eest olen talle väga tänulik. Kuid plaatanite lähistel temast lahku minemise järel ei raatsinud me veel kuidagi ära minna. Sest vaatamist nõudsid krokodillid, kalad, elusad korallid, uudishimulik betoonpiiret lutsutav tüügassiga ja kes kõik veel. Ning muidugi tegime lahkumisvisiidi ka lootusetus armuvalus vaevlevale sudaani maasarvikule, kes meile puukoorelahmakat pakkuma tõttas ja seda võrkaia piiril küünitades kurbliku moega maha jäi.
