Ripslane gladiooli kallal
Vastab Väino Pallum
Napilt kirjeldatud kahjustuspildi põhjal ei saa kindlalt väita, mis või kes gladioole kiusab. Tõenäoliselt on siiski tegu gladiooliripslase (Taeniothrips gladioli sün. T.simplex) kahjustusega. Sellele kahjurile olid tänavused juuni lõpu – juuli alguse soojad ja kuivad ilmad väga meelepärased.
Ripslane on gladioolile üks ohtlikumaid kahjureid. Ta on 1,2–1,5 mm pikkune kitsa kehaga putukas, kes alustab oma pahategu – imeb mahla taimerakkudest –, kui lehed alles tupes.
Kahjuri vastsed on kollakasoranžid, valmikud tumepruunid, kahe paari ripsmeliste tiibadega.
Algul ilmnevad lehtedel üksikud valkjashallid tähnid, laigukesed ja hõbedaselt läikivad viirud, mis kahjustuse suurenedes katavad kogu lehe. Tühjaks imetud taimerakkudesse tungib õhk, mille tõttu värske kahjustuskoht läigib hõbedaselt. Seda võib näha lehe alapinnal. Peagi kahjustuslaigukesed pruunistuvad, muutuvad karedaks ja leht kolletub.
Samasugune kahjustuspilt ilmneb hiljem õisiku kattelehtedel. Ripslane tungib ka õienuppudesse. Kahjustatud õienupud ei avane või avanevad vaid osaliselt. Õie kroonlehtede servades ja tipul on kahvatud triibud ja laigukesed. Ripslase kahjustus torkab silma eriti punase- ja roosaõielistel sortidel. Tugevasti kahjustatud ülemised õienupud kuivavad, vihmasel ajal kõdunevad ja õievars kõverdub.
Kahjur paljuneb kiiresti. Emasisend muneb 100–200 muna. Sõltuvalt õhusoojusest areneb munast valmik 2–4 nädalaga. Soojal ja kuival suvel annab kahjur 3–4 põlvkonda.
Sügisel ilmade jahenedes tungib kahjur mugulsibulasse soomuste alla. Sibulate säilitamisel paljuneb ja kahjustab ripslane siis, kui hoiuruumi temperatuur on üle 10°. Mugulsibula pind kattesoomuste all muutub karedaks ja tuhmiks. Kanna piirkonnas on pruunikad korgistunud laigud, millel mustade punktikestena kahjuri väljaheited. Lõpuks sibulad kärbuvad.
Lisaks otsesele kahjustusele levitavad ripslased ka viirushaigusi. Viiruslikust valgetriibulisusest erineb ripslase imemiskahjustus selle poolest, et heledad laigukesed paiknevad rohkem üksikult, on veidi suuremad ja mõnikord võib neil näha kahjustaja väljaheidet.
Viiruslikku valgetriibulisust iseloomustab õrn pitsitaoline viirustus õie kroonlehtedel. Harvem võib täheldada kroonlehtede värvitooni muutust, kerget kähardumist ja paksenemist. Lehtedel ei ole viirusnakkuse tunnused alati selgelt märgatavad või katavad kollakasrohelised viirud ühtlaselt (katkematult) kogu lehepinda.
Ripslase tõrjeks pritsige gladioole kuni õitsemiseni NeemAzal-T/S-iga (30–50 ml/10 l), Mavrik 2Figa (4–5 ml/10 l) või Fastac 50ga (6–8 ml/10 l).
Kahjustuse algfaasis võib abi saada ka küüslaugu-, kesalille-, põldpuju- või soolikarohuleotisega pritsides, sellele tuleb aga lisada märgajat.
Koristage mugulsibulad enne ilmade jahenemist, et ripslane ei jõuaks veel sibulasse pugeda ja kuivatage 10 päeva temperatuuril 25–30°.
Enne hoiustamist puuderdage mugulsibulaid jahvatatud väävliga (10 g/1 kg) ja pange siis paberkotti koos küüslauguküüntega.
Säilituseks sobiv ruum peab olema jahe (6°), kuid kuiv. Enne mugulsibulate mahapanekut leotada neid 20 minutit Mavrik 2Fi või Fastac 50 vesiemulsioonis 5–6 ml/10 l). Leotada võib ainult siis, kui kasvualgmeid pole tekkida jõudnud.
Sibulad pange maha kevadel varakult, kui muld on tahenenud ja mullatemperatuur 7–10°.
Viirusnakkuse vastu otsest tõrjet ei ole. Seega peate kahjustatud taimed hävitama koos mullapalliga. Viirushaige taimega kokku puutunud inventar, tööriided ja käed desinfitseerige kaaliumpermanganaadi lahusega.
