Rogowi puukoolis
Jaanuari keskmine -3,2 kraadi on üsna sama, mis Kesk-Hiiumaal. Seevastu suved on Rogowis soojemad ja vegetatsiooniperiood pikem, mis annab eksootide kasvatamiseks eelise. Siiski tasub kõike seal nähtavat ka meie kandis järele katsetada.
Enne arboreetumisse sukeldumist jäi ette puukool. Palju seal leiduvat on kasvatatud kohapealsest seemnest või vegetatiivselt paljundatud. Üks mu peaeesmärke oli hankida idakuusk (Picea orientalis). Sel Väike-Asia ja Kaukaasia ainsal kuuseliigil on lühimad okkad oma perekonnas. Väliselt üsna meie kuuse sarnane, ent koor noorena nululikult sile ja okkaotsad tömbid, mistõttu oksad katsudes üllatavalt sõbralikult pehmed. Ehkki Eestis on idakuusk õrnavõitu, on mõned isendid kasvanud 10 m kõrguseks, näiteks Saaremaal Audakul ja mandril Harku-Järvel. Kahjuks Eesti taimeäridest teda hankida ei saa. Mõne aasta eest leidsin küll idakuuse 'Aurea' sordi Nurga puukoolist, ent jätsin selle ostmata. Põhiliik olgu ennekõike! Paljud idakuuse sordid on põhiliigist pealekauba külmaõrnemad.
Ja palun väga, seal Rogowis see defitsiit mulle vast vaatas: terve hulk idakuuski, hind soodne 18 zlotti. Piirdusin siiski vaid üheainsaga, sest edasi tulid ahvatlevad lehtpuud ja palju sa neid istikuid ikka käe otsas ära tassid ning liinibussidega Eestisse viid!
Üks seinaäärne rivi võttis mu lausa vaimustunult ohkima. Sellele harulduste paraadile oli omaette siltki sätitud: Kollektsionääridele. Nii mõndagi seal pakutavast oli mul juba olemas, kõike aga n-ö kollektsioneerida kah ei kavatse. Aga kolm istikut läks silmagi pilgutamata kaubaks. Oleks neljandagi soetanud, kuid kahjuks oli õiskontpuu pott hiiglamasuur raske kolakas. See jäi paraku ära.
Mis nood hangitud super haruldused siis olid? Esiteks Jaapanist pärinev ümaralehine stüüraks (Styrax obassia). Peale kevadet Roodose saarel, kus kõikjal õitsesid harilikud stüüraksid (meil küllap lootusetult külmaõrnad), hakkasin stüüraksit omalegi soovima. Rogowis oli müügil ka jaapani stüüraks, kel on uhke õitsemine, ent väikesed lehed. Mine sa tea kui hästi stüüraksid meie kliimas üldse õitseks. Seega on etem lehtdekoratiivset Styrax obassia't eelistada. Ka tema õitseb ilusasti, ent õisikud kipuvad jääma kuni 8 tolli pikade ümarate lehelarakate varju. Rogowi arboreetumis on võimalik näha mitmeid uhkeid kuni 7 m kõrgeid ümaralehise stüüraksi põõsaspuid.
Ammu olen endale igatsenud valkjat sassafrast (Sassafras albidum) Sel loorberiliste sugukonna liigil on võrseil ühtaegu terveid, kaheks või kolmeks lõhenenud sidrunilõhnalisi suvehaljaid lehti. Tema levila ulatub USA idapoolmikust Kanada lõunaservani. Seega peaks sassafras meil perspektiivne olema. Siiski väidetakse, et senini pole erilist edu olnud, isegi Lätis Salaspilsi botaanikaaias külmub tagasi. Ometi on mul millegipärast sellesse erilisse liiki millegipärast usku. Kui kõik muu Lõuna-Kanada loodusest pärit kraam meil vast peab (kaasa arvatud näiteks tulbipuu), siis miks peaks sassafras erand olema? Katsetama peab kindlasti! Sassafras eelistab happelisi liivakaid muldi. Oma kodumaal olla ta üks esimesi kultuurmaid vallutavaid võsapuid, nagu meil hall lepp...
Liik, kellest ma alles hiljuti teadlikuks sain, on Franklinia alatamaha, inglise keelses Franklin Tree, eesti keelde otsetõlkena nimeks antud franklinipuu. Ta kuulub teepõõsaliste sugukonda, nagu kameeliad ja Eestis perspektiivne korea stuartia. Viimasest erinevalt on franklinipuu lehed pikad ja läikivad, igati n-ö teepõõsalikud. Ka valged, kollase südamikuga suured õied on teepõõsa- või kameeliaõitele sarnased. Rogowi arboreetumis on sealsed franklinipuud kolmekümne aastaga sirgunud kuue meetri kõrguseks, liik võib kasvada kuni 10 m kõrgeks. Väärtuslikuks teeb selle põõsa hiline õitsemine septembris. Enne langemist värvuvad lehed punaseks.
Tol sügisese pööripäeva eelsel päeval olid Rogowis avanenud esimesed kaunid õied, palju valgeid nuppe pakatas. Kas see liik meie lühemate suvedega kliimas enne sügiskülmasid õitsemiseni jõuabki?
Tegelikult ei tohiks franklinipuu suhteliselt karmide talvedega Kesk-Poolas justkui üldse ellu jääda. Tema kodumaa asub nimelt Florida naaberosariigi Georgia rannikul – seega subtroopilises vööndis. Õigemini asus. Perekonna ainus liik franklinipuu leiti ja kirjeldati 1765. aastal Altamaha jõe äärest.
Asuala oli väga väike, peamine kasvuala paar-kolm aakrit. Juba peale 1803. aastat oli ta välja surnud. Miks? Seda täpselt ei teatagi. Oletatakse hävitavat üleujutust, puuvillaga sisse toodud haigust jne. Nüüd leidub seda ilusat liiki ainult inimese poolt istutatuna.
Nagu teised teepõõsalised, nõuab ka franklinipuu happelist liivakat mulda. Kasvukoht peaks olema soe ja päikseline. Põuda ega liigniiskust ta ei talu. Nõudlik tegelane! Hea, et mul on franklinipuule vastavaid tingimusi pakkuda. Kas sellest aga piisab, et nii kaugel põhjas ellu jääda, koguni edenema hakata? Jään suure huviga ootama. Ja lootma.
