Rohimisnuhtluse allikas – Mareti taimeäri
Ei, sellele plahvatuslikule taimesoetamisele peab varem või hiljem lõpp tulema! Ikka mida varem, seda parem. Ma ei kavatse ju ometi kogu oma ülejäänud elu nina mullas küürutada.
Kuid vägisi tundub, et just nõnda mu tulevik välja nägema hakkab. Juhul kui Maret Vähejaus seal Käinas oma taimeäri jätkuvalt igasuguste imelibledega küllastab.
Nagu seegi kord, ühel ilusal päikselisel ja kuldsel viinakuupäeval. Ma mõtlesin, et no võiks ju niisama viisakusest läbi astuda, ehkki kindlasti nüüd sügise süvenedes tal seal enam midagi huvitavat ei leidu.
Algul läks kõik rahulikult. Igasugu varemnähtud lillekesi oli seal nagu ikka. Lillehull ma õnneks pole, ehkki sealt Käinast on vägisi aja jooksul üht-teist siiski aeda siginenud. Kuni korraga jäi pilk ümmargustele lehelahmakatele, mille sügis oli juba toredalt punasekirjaliseks värvinud. Silt teatas: Kilpleht/Darmera peltata. Ah või seesama kilpleht, millest ma Maakodu septembrinumbrist lugesin väga kiitvat artiklit? Mulle on alati meeldinud suuri leheliudu moodustav Kaug-Idast pärit laudleht. Kuid sarnased kilplehe ümarad taldrikud on kuidagi tugevama, jõulisema moega. Pärineb ta Loode-Kaliforniast ja Edela-Oregonist, ehk siis maailma kõrgeimate puude ranniksekvoiade kodukohast.
Ranniksekvoiad meil kasvada sama hästi kui ei suuda, kuid kilpleht olla igati vastupidav taim. Kui muld on piisavalt niiske, toob ta koju kätte lausa troopiliselt mõjuva lopsakuse. Kilpleht kuulub kivirikuliste sugukonda. Kivirikud on teadagi enamasti üsna kribud kiviktaimlataimed, kuid selle liigi abil võib kuskile aianurka luua äärmiselt pilkupüüdva aktsendi. Ma olingi viimastel nädalatel arutlenud, et kust säärast toredust saada, kui näed sa: kanti peaaegu kandikul teine ette.
Loodetavasti ei tähenda uus rajatav kilplehe istutusala väga kontimurdvat lisarohimist. Nimelt sirgub taim soodsates niisketes oludes oma 6 jala kõrguseks ja tihedalt ligistikku asetsevate kahejalase läbimõõduga lehtede varjus muud taimed eriti kasvada ei suuda. Saab näha.
Siis aga jäi pilk peatuma laiuvale taimele, kel nahkjad kuni 3 tolli pikkused lehed, mis tipust hambulised. Silt teadustas: Tipmine puksrohi/Pachysandra terminalis. Nimi tundus kuidagi väga tuttav. Mareti õhutusel ajasin sellegi tegelase ära. Kodus selgus, et too liik on juba vanas Süvaleppade “Madalakasvulistes püsililledes” sees, samuti Urmas Rohu “Lehtpuude” raamatus. Tegemist on igihalja poolpõõsaga, kes looduslikult levinud Kaug-Idas, Lõuna-Sahhalinil ja Jaapanis.
Huvitavaks teeb ta asjaolu, et viieliikmeline puksrohu perekond kuulub pukspuuliste sugukonda. Seega hästi teada-tuntud tavalise pukspuu iselaadse välimusega sugulane. Külmakindel puksrohi on hea kiiresti leviv pinnakattetaim, suutes kasvada sügavas varjus, kus rohttaimed ei edene. Tore küll, aga mul pole talle säärast kohta esialgu teps pakkuda. Õnneks saavat puksrohi hakkama ka üsna päikselistes oludes, kui vaid muld on püsivalt niiske. Seega suskasin ta metsaaeda tiigi poolsaare otsa kännu serva noore sirmbambuse naabrusse. Vahest elab siin suvised pärastlõunapäikesed üle, kuniks hiljem nulg ja bambus ette sirguvad? Vaimusilmas kujutlen juba tuleviku suurepärast pilti, kui terve kaldanõlv on kaetud igihalja jalakõrguse puksrohuvaibaga, kohale kaardumas uhke igihaljas sirmbambus. Super! Iseasi, kuidas selle rohimisega jääb…
Tjah, aeda rajada, laiendada, uusi eksoote soetada ja paika sobitada on märksa meeliköitvam, kui hiljem kõike seda hooldada. Veel kestavad rajamise-kujundamise aegsed n-ö pidupäevad, tulevikus vaatab vastu rohimise ja hooldamise rutiinne argipäev. See on paratamatu hind, mis tuleb hiljem maksta. Kuid küllap tasub see siiski end ära. Miks muidu inimesed üldse aedu rajavad.
Aga seal Käinas Mareti juures käimine on tõesti üks ohtlik tegevus, seda ma ütlen. On teine üks paras aianduspisiku pesa. Ohtlik jah, samas paganama huvitav ja kokkuvõttes ikkagi meeldiv.
