Rootsi staaraednik annab nõu: kasvatage vaid kõige maitsvamaid sorte
Lena Israelsson töötas ajakirjanikuna Rootsi Maalehes (Land), kuid nüüd on juba aastaid Stockholmis oma koduaeda harinud.
Ta elab kirjutamisandega inimese unistuste elu, sest Israelsson on Rootsi menukamaid aiakirjanikke ja teda hüütakse lausa aiamaade kroonimata kuningannaks. Peamiselt kirjutab ta köögiviljadest. Teemad otsa ei saa, sest Israelsson jõuab ka maailmas ringi rännata ja uurida, mida annab nähtust Rootsi üle võtta või kuidas unustatud salati- ja maitsetaimedest süüa teha.
Israelssoni “Gurmeeaed” on nüüd ka eesti keelde tõlgitud ja enne tänavuse külvihooaja algust tasub seda kindlasti lugeda. Peaaegu kõike, mida kasvatab tema, saame oma aedades kasvatada meiegi. Israelssonil on pealegi väga tore põhimõte: kasvatada tasub ainult tõeliselt maitsvaid aiavilju, keskpärastele ei ole mõtet oma aega raisata. Juba külvates unistage sellest, millist rooga saagist teete.
Paljud Israelssoni lemmikud kuuluvad Itaalia, Rootsi jt riikide pärandsortide hulka – eks nende sortide seemet väga hea maitse pärast ju hoitakse ja paljundataksegi. Seemnepoes olen märganud, et paljud vanad hõrgud sordid on meilgi müügil, tohutust valikust need aga ei eristu ja nii ei oska me neid tahtagi. “Gurmeeaia” on Israelsson üles ehitanud nii, et seal on harivat lugemist vanade sortide leidmisest, siis jagab ta iga maitsva aiavilja kohta oma kasvatusnippe ja annab retsepte.
Surnuist üles tõusnud ‘Kalibos’
Israelsson kirjutab näiteks punasest koonuskapsa sordist ‘Kalibos’. Valgest peakapsast ei unista ju ükski aednik, kapsakeedulõhn ei inspireeri sugugi kokkama ja kapsakahjureid on raske üle kavaldada. Israelssoni aias on nüüd ainult need kapsad, mida on lihtne kasvatada ja kasutada. ‘Kalibost’ hakkas ta taga ajama 1990ndatel, kuulujutu peale, et vanasti oli selline maitsev kapsas. “Selle seemneid jahtides kaotasin lausa aru. Varsti tuli siiski tunnistada, et taime pole Rootsis kunagi kasvatatud, ma ei leidnud seda ka teiste riikide vanadest seemnekataloogidest. Võisin järeldada: ta on välja surnud ja meie planeedilt kadunud. 2003. aastal juhtus ime. Kadunud kapsas tõusis surnuist üles ja kerkis Inglismaa seemnekataloogis esile sordinimega ‘Kalibos’. Kasvatasin taimed ette ja septembris meenutasid kapsad hiigelsuuri roosinuppe.
Saagikoristus oli ilus elamus. Avastasin varajase kapsa, kes oma pehmema, jahusema ja mahlasema maitsega on punasest peakapsast parem ja valmib pealegi varem.”
Juhuslik kohtumine
“Kus ‘Kalibos’ end siis kõik need aastad peitis? Selgus, et külades Vysoké nad Jizerou linna lähistel Põhja-Tšehhis. Külaelanikud on seal läbi aegade kasvatanud punast koonuskapsast, ja mitte alternatiivina punasele peakapsale, vaid delikatesskapsana, mida süüaksegi toorelt salatites.
Kasutan seda sorti nii nagu külarahvas Tšehhis: toorelt ja ribadeks hakitult, koos oliiviõli ja sidruniga tehtud salatikastmega, peale raputan veidi parmesani.
Kapsastest on Israelsseon oma aeda lubanud veel kähara lehtkapsa, palmkapsa ‘Nero di Toscana’ ja valge koonuskapsa. Valgest koonuskapsast teeb ta kuulsat aasiapärast coleslaw’ salatit. Roogade retseptid, kapsaste kasvatamise õpetuse, aia tänapäevased hooldusvõtted jpm leiate “Gurmeeaiast”. Head kasvatamist ja veel paremat isu!
