Mitukümmend aastat tagasi välja antud köögiviljakasvatajate käsiraamatutes kasutati selle taime puhul ka nimetust põõsaskõrvits, mis oli inspireeritud eeskätt taime puhmast meenutavast kasvuvormist. Suhteliselt hiljuti sai see taim veel ühe koondnimetuse ja selleks on suvikõrvits.

Tõsi, õigluse nimel peab lisama, et lisaks kabatšokile kasutatakse suvikõrvitsate nimetust ka patissoni ning veel mõnede teistegi kõrvitsateisendite tähistamiseks.

Suvikõrvitsate nimetuse alla koondataksegi need kõrvitsate vormid, kelle kasvuaeg on tavalise kõrvitsaga võrreldes lühem ning toiduks tarvitatakse neil noori, veel täielikult väljaarenemata vilju kogu ulatuses.

Taimenimetuste andmebaasist leiame veel ühe eestikeelse nimetuse, millega loo põhitegelast tähistatakse – selleks on melonkõrvits.

Viljad ja nende varamu

Nagu nimigi reedab, on rullkõrvitsa viljad silinderjalt piklikud. Sordist sõltuvalt on viljade pinnaosa kas rohelisem või kollasem. Mustritest on levinud triipude või tähnide kombinatsioon kahest eelnimetatud värvusest.

Ehkki viljad võivad kasvada isegi mõne kilo raskuseks, koristatakse nad oluliselt varemas arengujärgus. Liiga suured ja vanad kabatšokid on küll muljetavaldava välimusega, ent nende kooreosa on tugevalt paksenenud, siseosast hõlmab suure mahu seemneterohke säsiosa ning ka viljaliha maitseomadused pole nii head kui noortel põõsaskõrvitsa andidel.

Oluline on seegi, et suurte ja vanade viljade olemasolul moodustub taimel uusi õisi ja vilju vähem. Samas saab vanemaid rullkõrvitsaid ka tubastes tingimustes kauem säilitada, isegi mitmeid kuid. Seevastu noori ja väikseid suvikõrvitsaid saab talletada värskel kujul vaid nädalajagu ja sellisel juhul peavad hoiutingimused olema jaheda- ja niiskemapoolsed.

Noorte viljade eelisteks on seegi omadus, et neil töötluskadusid peaaegu polegi. Nimelt pole neid koorida vaja ja seemnedki ei ole veel välja kujunenud.

Vahemärkusena olgu mainitud, et rullkõrvitsafännid pruugivad erinevates vormides söögiks ka kabatšoki õisi ning isegi noori lehti.

Heites pilgu rullkõrvitsa biokeemilisele koostisele, saame nentida järgmist. Mida nooremate viljadega on tegu, seda suurem on nende veesisaldus, mis jääb tavaliselt 88–93% piiridesse. Värskete kabatšokkide pikaajalisel säilitamisel võib nende veesisaldus veelgi väheneda.

Rullkõrvitsate kuivaineline osa jaotub orgaaniliste ja mineraalsete ühendite vahel. Orgaanika poolele panustavad eeskätt süsivesikud, vähem valgud ja rasvad.

Kabatšokkide süsivesikutest, mille osakaal värsketes rullkõrvitsates küünib 6–8%ni, peab mainima nii erinevaid suhkruid kui ka vees lahustumatuid ja lahustuvaid kiudaineid.

Viimastest on oluline just pektiini roll. Mida nooremate viljadega on tegu, seda rohkem on nendes pektiini.

Mis puutub rasvadesse, siis viljalihas leidub neid eriti kasinalt (alla 0,5%), ent seevastu valminud seemnetes on neid jällegi üsna ohtralt, nende arvele langeb seemnete massist pool kuni kolmandik.

Valke on rullkõrvitsate viljalihas samuti suhteliselt vähe, nende hulk jääb ligikaudu protsendi piiresse. Kabatšoki orgaanilistest ühenditest lähtuvalt kujuneb ka selle vilja energeetiline toiteväärtus, mis sajagrammise portsu korral jääb vahemikku 20–26 kilokalorit.

Mineraalainetest on kabatšoki koostises esindatud peamiselt erinevad kaaliumi-, magneesiumi- ja fosforiühendid.

Kollaka tooniga viljalihaga rullkõrvitsates on arvestatavalt karotenoidseid ühendeid, millest inimorganism suudab valmistada vitamiini A. Noortes rullkõrvitsates on ka mainimisväärselt askorbiinhapet ehk vitamiini C.

Rullkõrvitsaid saab talletada mitmel viisil. Kõige lihtsam on neid värskelt säilitada, aga siis kehtivad erinevad tingimused ja ajad sõltuvalt viljade vanusest.

Hoidised kabatšokist

Kabatšokist saab valmistada ka mitmesuguseid hoidiseid, mis jagunevad maitsest lähtuvalt kas hapudeks või magusateks.

Hapumaitselised hoidised saadakse kas rullkõrvitsate marineerimisel (tavaliselt tehakse siis seguhoidiseid koos teiste köögi- ja puuviljadega või isegi seentega) ja hapendamisel.

Magusate hoidiste näiteks on rullkõrvitsatest valmistatud moos, millele särtsakama meki andmiseks lisatakse peale suhkru veel ka ingverit.

Muudest hoidistevormidest saab kabatšokki kasutada veel ka püree, võide, marmelaadi ning magushapude segukompottide valmistamiseks.

Rullkõrvitsa eripära on suhteliselt neutraalne maitse, mistõttu see vili sobib edukalt kokku paljude maitsetaimede, teiste aiasaaduste ja muude toiduainetega. Ja toitude nimistu, mida rullkõrvitsast teha saab, on koos erinevate valmistusviisidega piisavalt pikk ning võimaldab igal toiduvalmistajal oma fantaasiat rakendada.

Esmalt peaks mainima kabatšoki sobivust toortoiduna, olgu siis riivituna, tükeldatuna või lausa kaunistusviguriteks lõigatuna.

Toortoiduna leiab neutraalne ja mahedamaitseline rullkõrvits kõige rohkem kasutamist mitmesugustes toorsalatites, tavaliselt koos õunte, tomatite, hapukurkide või ebaküdooniatega.

Töötlemisviisidest peab mainima, et rullkõrvitsaid saab keeta, aurutada, külmutada, grillida, paneeritult praadida, küpsetada ja erinevate täidistega täita.

Toitudest sobivad rullkõrvitsad salatite, suppide, pirukate, kastmete, pajaroogade, vormiroogade, mitmesuguste küpsetiste jms valmistamiseks.

Ühtviisi edukalt käib kabatšokk toitudes kokku teiste aedviljade, seente, riisi ja pastaga, liha ja kalaga ning erinevate piimatoodetega.