Sabile veinimäel kreeka pähklipuudega
Oh, kui palju on Kuramaal lihtsalt "niisama" maad! Kas ma sellist Kuramaad armastasingi? Muidugi mitte. Mina olin sisse võetud mitte sellest argipäevasest, vaid eeskätt n-ö pühapäevasest, turistlikust Kuramaast. Ja seal ta lõpuks taas pihta hakkaski. Ühtäkki maa avanes ja all laius suurejooneline org. Meenus mõneti Irboska ürgorg me endisel Setumaal. Kuid siin lookleb oru põhjas järvede asemel Abava jõgi. Lisaks Sabile katustepundar, kõikjale veerudele laiali pillatud üksikuid maju. Taamal rohetas toikakriipsuline veinimägi. Buss laskus piki veeru aeglaselt oru põhja.
Kui Kuldiga on mu esimene lemmik Kuramaal, siis teisel kohal on kindlasti Sabile. See väike linnake pole küll nii toredasti kivikatuseline (huvitav, miks siin kõik nii kergekäeliselt ära eterniidistati?), aga see on tühiasi. Ausalt öeldes meeldib mulle nüüd vana hall eterniit enamgi kui uueaegne kiiskavpunane laineplekk.
Sabile peatänavast lähtuvad üksikud lühikesed põiktänavajupid. Ühe äärde jääb, enne linnusemäe vastu põrkumist, pügatud hekkidega park, kus annavad tooni laiuvad tatari vahtrad ja vahemerelist nägu sammaselupuud. Et kevad, punerdasid mitmel pool tulbid. Kõrval vulises kitsuke "arõkk" ehk allikaoja. Peatänava servas kohtas ta teist, pidevalt torust voolavat allikat. Rahvas käis sellest usinasti vett võtmas. Parajasti kui seal tankisime, tuli üks jutukas onu. Kuulnud, et oleme Eestist, kandis ta meile ette mingis imelikus keeles ühe laulu. Suisa kaks korda jutti, et asi kindel oleks. Tabasin vaid sõna "kajakad". Onu oli tõsiselt üllatunud (ja sisimas küllap ehk solvunudki), et eestlased tema eestikeelsest laulust mõhkugi aru ei saanud.
Tõusime Linnamäele, kust avaneb puutüvede vahelt super vaade orulinnakesele. Väga elavalt tekkisid mus võrdluspildid mullusest sügisest Badacsonyi nõlvadelt Balatoni äärest. Juba seitsme aasta eest Sabile veinimäel käies kujutasin ette, et just säärane Ungari ongi. Nüüd Ungaris käinud - täitsa tõsi jah, Sabile on kui killuke kaugele põhja sattunud Ungarit. Eks suurt osa esinda selles veinimäe olemasolu. Nähtavasti polnud veel õige turismihooaeg ja terrassidele turnima me ei pääsenud. Mobiili olemasolul oleks võinud ju värava võtme valdajale helistada, aga tühja temaga. Iseasi oleks sügisel, kui saaks mõne küpse veinimarja suhu näpata...
Piirdusime aia tagant nimesiltide lugemisega. Vaatevälja jäi sordinimesid nagu Sloveinaja, Veldze, Guna, eeskätt kõikjal aga Zilga. Lätimaised veinipuusordid on Eestis tublisti populaarsust kogunud. Tänu lätlaste aretusele võib Eestistki tubli veinimarjamaa saada.
Veinimäele pääseb ligi ka ülalt. Leidsime supervaatega platsi otse traataia taga, kuhu telk püstitada. Me jalge ees laskusid tokkidega ja veel üsna raagjate veinipuuväätidega terrassid. Maguskirsipuude istandik valendas täies õies. Kuskil seal pidanuksid ka aprikoosi- ja virsikupuud olema. Selgesti eristusid kreeka pähklipuud: korralikud laiavõralised 7-8 m h puud, küllap erinevad kloonid. Osad harulised helekoorsed puud olid veel õige raagus, osadel noored rohelised lehealgmed. Üks aga uhkeldas toredalt punakates noortes lehekestes.
Igatahes jah, Ungari mis Ungari: veinimägi kreeka pähklipuudega, linnake orus, avar vaade mahenevas õhtupäikese kumas ja... jääkülmaks muutuv õhtu. Brr. Öösel tuli õnneks ilma pehmendav udu. See oli nii võimas, et mähkis kõik endasse, kaotades terve suure oru.
P.S. Sabile poes on müügil vein "Sabile Vinakalns", sildil puha joonistus kohalikust veinimäest. Poolmagus, hind 2.10 latti. Muidugi ei anna kohalik mäeke nii ohtralt saaki, et nõnda odavad veinipudelite virnad saaks poes kuhjuda. Sildi allosas oli siiski selgitav märge: toodetud Hispaanias. Suhteliselt imelik eksitav toode. Jäi proovimata.
