Sarapuu kaloririkkad viljad - Eestimaa looduse tipp

Tänavu paistab olevat väga hea pähkliaasta. Ei tea, mida see ennustab, kas järjekordset arktilist talve? Küllap siiski on vilju täis sarapuud lihtsalt sobivate tingimuste koosmõju. Tolmlemine oli õigel ajal, ega jäänud pakaste vahele.

Ma pole kuigi usin pähklil käija, kuid tänavu mihklikuu algul tuli seda siiski teha. Nimelt on koduse metsaaia sarapuud viljakandeikka jõudnud.

Olgu sarapuu pealegi botaaniliselt võttes põõsas, minu jaoks on ta viljapuu, pealegi kodumaa looduse absoluutne tipp-viljapuu. Teist nii heldelt toitvate viljadega tegelast meie loodus ei tunne.

Tõsi, tammed on ju ka. Juba nad poetavadki tõrusid. Kohal on talvevarusid koguvad pasknäärid, kes karjuvad krrääts ja krrääts, nagu mingid riiakad papagoid. Tänu pasknääridele on kasvama läinud ka need viljuvad tammepuud. Huvitav on jälgida, kuidas pasknäär võras sabistab ja väga hoolsalt valib järjekordset tõru. Mu meelest mõttetult hoolikalt, tõrud on ju kõik üsna ühesugused. Aga ju siis pasknääri meelest ei ole.

Paraku jääb palju-palju tõrusid kasutult puude alla vedelema. Suurepärased toitvad tõrud, mis kahjuks inimesele süüa ei sünni. Kuid Euroopas leidub ka söödavate viljadega tammesid. Nagu iilekstamme alamliik Hispaanias ja Quercus virgiliana. Viimane on heitlehine tamm ja tema levik ulatub Ungarini. Seega tasuks meil proovida seda kasvatada?

Sarapuu kaloririkkad viljad on, jah, me looduse tipp. Ja kuidagi eriline tunne on korjata esimesi pähkleid oma kodumetsas. Teades, et see on alles algus, sest sarapuud on ju veel noored. Igaks juhuks olen ma metsaaeda istutanud ka mõned harilikud kastanid (Castanea sativa). Ideaalis lausa vaimustav tuleviku viljapuumets: sarapuupähklite koristus mihklikuul, kastanite korjamine millalgi viinakuul.

Kastanid on toorelt mõnusalt pähklimaitselised, küpsetatult meenutavad magusat kartulit. Niisiis toitvad “kartulid” puu otsas. Parim oleks aga kastanid jahvatada – jahu kasutusvõimalused erinevates toitudes on piiramatud. Paraku kipuvad meie talved kastanipuudele liiga karmid olema. Eks ta ole, see ilus, ent tegelikult nii kitsi põhjamaa. Ometi juba Lätis pole viljuvad kastanipuud mingi ime. Aastakümnete eest kasutati võimalust Kaukaasiast seemet koguda ja Riia kandis ning Kuramaal leidsid need üsna sobiliku kliima. Küllap oleks leidnud ka Eesti saartel, kuid kas keegi üldse säärast introduktsiooni tegi?

Minu kastanid on kõik poest ostetud viljadest tärganud, tänavu tõin ühe nääpsu ka Alpidest. Eesti oludes oleks väga hea kastaneid saada Läti puudelt. Või Poolast. Või vähemalt Slovakkiast. Slovakkias leidub väga suursuguseid ja sadu aastaid vanu kastanipuid küllaga. Poleks üldse paha neist mõnda iseoma ihusilmaga üle kaeda…