Selle sügise lemmik! Leegitsev põõsas, mille sorte on aretatud ka Eestis

Kuldsõstar (Ribes aureum) on Põhja-Ameerikast pärit ilupõõsas, kuid järjepideva sordiaretuse tulemusel on saadud ka üha suurema ja parema maitsega vilju. Eesti sortidest tasub esile tuua Räpina kuldsõstra sordid ning Robert Piiri suureviljalised ja saagikad aretised.

Kuldsõstra kollased efektsed õied lõhnavad hästi ja meelitavad lähedusse putukaid – kimalasi, vähemal määral ka mesilasi. Magushapu maitsega viljad sisaldavad 10% suhkruid, 2% happeid, samuti küllaldaselt C- ja A-vitamiini.

Vähenõudlik kasvutingimuste suhtes

Kuldsõstra läikivad lehed puhkevad kevadel varakult. Sügisvärvus on tal aga leekivpunane, mis mõjub väga dekoratiivselt. Tema viljad on pruunid, mustjad, kollased või punased ja mõnel sordil on need väikesed, mõnel suured.

Viljad tekivad ainult vanematel okstel ning üheaegselt ei valmi. Küpsed viljad aga varisevad kiiresti. Viljadest saab teha kompotti, keedist, džemmi, mahla ja ka veini.

Kuldsõstar on kasvutingimuste suhtes vähenõudlik. Põõsal on tihedad ja vägevad juured, mis võivad ulatuda 1,5 meetri sügavusele. Ta talub hästi nii põuda, kuumust kui ka äkilisi temperatuurikõikumisi. Ka kuni –35kraadised külmad elab edukalt üle. Kasvukoha valikul arvestage sellega, et põõsale tuleb kasvamiseks leida valgusküllane koht.

Kuldsõstart saab paljudada mitmel viisil. Seemnetega paljundatud taimed sobivad hekitaimedeks. Vegetatiivselt paljundatakse pistokste, haljaspistikute ja võrsikutega. Samuti annavad põõsad kännu- ja juurevõsusid.

Välja lõigata üle kuue aasta vanused oksad

Kuldsõstra lõikamine on lihtne. Tuleb teada, et okste viljakandeiga küünib üle 10 aasta. Maksimaalne saagikus on kolm-neli aastat. Seetõttu soovitan välja lõigata üle kuue aasta vanused oksad. Sellistel okstel on viljakus madal ja need kipuvad kuivama.

Korralikult hooldatud põõsal on kuni 15 eri vanusega oksa. Samuti soovitan igal aastal jätta alles mõni noor püstine oks, mis asendab vana ja väljalõigatut. Kuldsõstar on vastupidav ja sitke, selle tõttu on ta leidnud kasutamist tuuletõkkena. Vanemad oksad on siiski haprad ja võivad lume raskuse all murduda.

Haigustest võib kuldsõstral esineda jahukastet, kuid oma aias ei ole ma seda täheldanud.

Kuldsõstrad on kasutusel ka tüvimarjapõõsaste pookealusena. Nimelt on võimalik neile peale pookida musta sõstra, punase sõstra ja karusmarja pookeoksi.

Kuldsõstar on kaunis dekoratiivpõõsas, õiget sorti valides saab koduaeda samas ka magusate viljadega marjapõõsa.

Lai sortide valik

Enamik kuldsõstra sorte on aretatud selle kodumaal Põhja-Ameerikas, lisaks veel Usbekistanis ja Lätis. Eestis tegi tänuväärse töö sellel alal Robert Piir.

Kuldsõstra aretus on alguse saanud sordist ‘Crandall’, aretatud 1888. aastal. Sellest sordist edasi aretati Usbekistanis uusi sorte. Need on ‘Plotnomjassnaja’ ja ‘Usbekistanskaja krupnoplodnaja’. Nende vilja suurus on väga kõikuv ja kahjuks on need sordid ka väikesesaagilised.

Küll võib kiita Läti sorti ‘Laila’, mille esialgne nimetus oli ‘Salaspils 1’. Vili on must, suur, kaaludes kuni 1,5 grammi ja põõsas on külmakindel. Selle sordi aretas Mara Eglite ja saagikus on kuni 11 kg marju ühelt põõsalt. Viljad on põõsal suhteliselt ühtlase suurusega. Sort on ka üsna hea isetolmleja.

Eesti sortidest toon esile Räpina kuldsõstra sordid ning Robert Piiri suureviljalised ja saagikad aretised. Räpina sordid aretas Adolf Vaigla 1949. aastal ‘Crandalli’ seemikutest.

1973. aastal selekteeris Jaan Kivistik välja kolm parimat. Nendeks on järgmised: ‘Radolf’ (‘Räpina 1’), ‘Rami’ (‘Räpina 2’) ja ‘Raadu’ (‘Räpina 3’). ‘Radolf’ on tugevakasvuline ja suuremapoolsete viljadega sort. ‘Raadu’ on tugevakasvuline, marjad pruunikasmustad ja ümar-ovaalsed. ‘Raadu’ põõsas on teistest nõrgema kasvuga ja allakaarduvate okstega. Tema marjad on pruunikasmustad, ümarovaalsed, teistest väiksemad ja hapud. Annab rohkesti maasiseseid võsundeid.

Robert Piiri aretatud sordid on hoopis magusamate viljadega. Nendeks on ‘Kollane Linda’, ‘Robi’, ‘Nr. 7’ ja ‘Nr. 49’. Nimetatud valikust on parimad ‘Robi’ ja ‘Nr. 7’. Need aretised on Rebase talu ühed magusamate viljadega põõsad.

Põhja-Ameerika mandril on aretatud sordid ‘Black Gem’ ja ‘Black Pearl’. Minu kollektsioonis ei ole need põõsad viljunud, kuid ‘Black Pearl’ peaks olema suure viljaga ja üks magusamaid kuldsõstraid. Üldiselt on täheldatud, et tumedaviljalised sordid on saagikamad.

On veel teisigi, Venemaal aretatud sorte: ‘Venera’, ‘Ljaisan’, ‘Shaphak’, ‘Muskat’, ‘Izabella’. ‘Venera’ sordi viljad kaaluvad kirjanduse andmetel 1,5–3 grammi.

Lisaks on maailmas ka kollaseviljalisi sorte, kuid enamik kahjuks vähese saagikusega. Üks neist on näiteks Venemaal aretatud sort ‘Solnitško’.

Allikas: Targu Talita