Ometi on nende Siberi poolt pärit kõrgrõhkkondade puhul üks väikene pluss: nad näitavad taas päikest, päevade viisi päikest. Samas on igihaljastele taimedele päike koos pakasega iseäranis ohtlik.

Jaanuari lõpupäevadel ärkasin oma manjaana-olekust, sest valus oli vaadata liignapist lumest haljendavaid tegelasi nagu tšiili araukaaria, juliana kukerpuu, iilekstamm jne. Tuli lumeiglud kuhjata. Kõrgemaks sirgunutele, nagu iileksitele ja loorberkirsipuudele, tuli hoolsasti pakasekangast püstkodasid mässida. See on ka kõik, mis ma teha saan. Kui talv ikka tahab, siis ei saa ma takistada tal aia kõige huvitavamate taimede hävitamist. Igaks juhuks valmistun mõttes halvimaks, sest tänavu pole kaitsvat lund ollagi, võrreldes kahe möödunud karmi talve lumeuputusega.

Jah, need päikeselised päevad. Ja need koledad selged ööd, mis üha külmenevad. 30. jaanuaril langes termomeeter siin Hiiu saare keskel -19ni. Kuid päeval kerkis -10ni. Hmh, ega äkki juba end pisut päikese käes laadida saa? Toppisin mitu-setu kihti riideid selga ja läksin küla päevapoolsesse serva kaema. Ikka sellele vanale heale muistsele rannavallile. Ja tõesti, hoolimata pilvekiuvinest, päike tõepoolest soojendas! Täitsa soe jah. Päevitamise hooaeg on käes!

P.S. Rõõm päikesest oli siiski pisut enneaegne. 2. veebruari päeval, hoolimata päikesest, -20 kraadi, lisaks tugevnev tuul. Säärast jubedust polnud kahel eelmiselgi talvel. Vaesel aednikul ei jää muud üle kui südame rahustuseks veel lumeiglusid kuhjata ja kõik oma linad ja kodinad puuvitstele tuulekülma leevenduseks ümber mässida. Aed sai lehvivaid tonte, mosleminaisi ja nunnasid täis. Jajah, kingsepp käib paljajalu ja aednik taimede nimel kasvõi ihualasti...