Sibulaga sõbraks vesistest silmadest hoolimata
Vanas Egiptuses peeti sibulat elu sümboliks, mistõttu surnuid maeti koos sibulaga, et selle tugev lõhn kadunukesed taas ellu ärataks. Vana-Kreekas usuti, et sibul parandab verd ja nii leidis see ohtralt tarvitamist. Gladiaatorid hõõrusid sibulaga oma keha, et muuta lihaseid tugevamaks ja kasvatada musklit. Keskajal oli sibul niivõrd tähtis, et seda võis kasutada maksevahendina või hoopis hinnalise kingitusena. Usk sibulasse pole kadunud ka tänapäeval ja selle parandavate omaduste nimistu on veelgi suurenenud.
Kui sibulat lõikuda, vabaneb ensüüm, mis tekitab silmadele ärritavat gaasi. Pisarad tekivad, et ärritust likvideerida. Pisaravoolu saab vältida, kui kanda kontaktläätsi või teha sibul ja nuga vahetult enne lõikumist märjaks.
Sibul aitab ennetada mitemeid vähkkasvajaid. Need, kes söövad 3-7 korda nädalas sibulat, haigestuvad teistest harvemini soolte-, kurgu- ja munasarjavähki. Lisaks vähendab sibula söömine suu- ja söögitoruvähi riski.
Sibula tervistavad omadused tulevad orgaanilistest väävliühenditest ja flavonoididest. Rikkalikult on temas ka kvertsetiini, mis toimib tugeva antioksüdandina, kaitstes inimorganismi südame- ja veresoonkonna haiguste eest. Sibulal on ka kolesterooli vähendav ja immuunsüsteemi tugevdav mõju. Aegade algusest peale on teda kasutatud külmetushaiguste ja angiini ravis.
Naha seenhaiguste korral on sibulamahl asendamatu – määri sellega probleemseid kohti mitu korda päevas. Diabeetikud võiks mahla tarvitada kui täiendravimit iga päev ja pidevalt. Lisaks eelnevatele omadustele on sibul eriti kasulik vanemas eas naisterahvastele, kellel tänu menopausile suureneb osterporoosi tekkimise oht.
Sibulat kasutatakse ka iluravis. Eriti kasulik on ta juustele muutes neid kohevamaks, läikivamaks ja tervemaks. Samuti pidurdab sibulamahla ja meega peanahamask juuste väljalangemist ja soodustab nende kasvu.
