Igas kasvueas on õitsev sidrun ühtemoodi kaunis: suurte õite küllalt paksud, justkui vahast kroonlehed paistavad lumest valgemad kontrastsete erekollaste kohevate tolmukate taustal. Sidruni õied on uskumatult aromaatsed - niivõrd, et tunned iga kord nende värsket lõhna juba ukselävelt. Loetakse, et sidrun on risttolmleja, võimeline iseennast tolmeldada, nii et suuremas osas viljade moodustumisega probleeme ei teki. Sellegipoolest sidruni kasvatamisel toas on soovitav teha kunstliku tolmeldamist. Õied on ka täiesti söödavad: lähistroopika maades keedetakse sidruni õitest merevaigukollast läbipaistvat moosi. langenud õisi võib panna tee hulka - saate kuningliku joogi, isegi jasmiiniga pole võrreldav!Idamaades on juba ammusest ajast õpitud kasutama isegi sidruni aromaatseid lehti: nendest pigistatakse välja jumaliku maitsega mahla, lisatakse seda meele või suhkrule ja lahjendatakse veega. Sellist jooki hinnatakse traditsiooniliselt Indias, Bangladešis, Sri-Lankas. Araabiamaades kasutatakse kuivatatud lehti liharoogade maitseainena, mis annab kordumatu maitseelamuse. Sidruni viljad kasvavad toatingimustes tihtipeale suuremateks kui poest ostetavad, päikse käes valminud. Maitselt on nad väga hapud ja koor õhem. Sellised viljad täituvad mahlaga ja küpsevad mitte kolm kuud vaid üheksa, justkui paneks meie kannatust proovile. Kuid sealsamas valmistavad meile ka kauem silmarõõmu - ripuvad okstel kui jõulupuu ehted peaaegu terve aasta!

Kas tuleb esimese viljakandmiseni kaua oodata?

Sordisidrun (poogitud või pistikust) rõõmustab meid esimese saagiga õunapuust varem - juba kolmandal aastal. Seemik aga, nagu iga viljapuu mis kasvatatud seemnest, hakkab vilja kandma alles kahekümnendal, isegi kahekümneviiendal aastal! Kuid ärge heitke meelt selle pärast: on mooduseid mis kiirendab seda protsessi kaks või isegi kolm korda.

Lõppude lõpuks, ise tegevus on niivõrd haarav, et tihtipeale unustatakse aeg üldse. Katsetamisi armastajad võivad end lohutada ka sellega, et mitmeaastaste jõupingutuste hinnaga viljakandvate sidrunite "kodustamisel" seemnest, saavad nad maksimaalselt sitked taimed, mis on suurepäraselt kohanenud linnakorteri liiga kuiva õhuga ja vähese valgusega. Teisisõnu, seemikud arenevad alati paremini kui poogitud või pistikutest sidrunid. Nad on vähenõudlikud ja haigustele vastupidavad, kuigi vilja hakkavad kandma ainult vastava hooldamisega ja hoidmisega hästi valgustatud aknal.

Värsketest seemnetest

Sidruni tõusmete saamine ei valmista raskusi - ainult seemned külvake üksnes värsked, kohe kui nad on viljakehast välja võetud. Parem on nad istutada eraldi anumatesse, kuna juuri traumeerivat pikeerimist ja ümberistutamist sidrunid eriti hästi ei kannata.

Taimed armastavad kamarmulla ja kompostmulla segu viljakat kobedat mulda (liivadrenaazi kihiga ja kivikestega poti põhjas). Pole sellist - siis kõlbab ükskõik milline, ainult lisage 50% biohuumust (mulla orgaaniline aine), mida võib leida lähimast poest.

Isegi kõige viljakamas mulla vajab sidrun juba kahe-kolme kuu pärast väetamist nõrga väetiselahusega, muidu lehed muutuvad kahvatuks ja laiguliseks. Sidrunit väetatakse regulaarselt, iga 10-15 päeva tagant, taime kogu eluea jooksul. On vajalik mineraal- ja orgaaniline väetamine, milles on kõik makro- ja mikroelemendid. Kõige paremaks sidrunile arvatakse hobusesõnniku leotis, mis on kümnekordselt lahjendatud veega. Kui pole värsket, otsige termotöödeldut väetisekontsentraat mis on mugavalt juba pakendatud liitristes plastkonteineritesse. See väetis on ebameeldiva lõhnata ja tarbimisel väga ekonoomne. Üks supilusikas liitri vee kohta. Selle samaga õnnestub ka seemnest kasvatatud taime kasvuarengut "tagant kiirustada" ja küllaltki kiiresti moodustuda, nagu räägivad spetsialistid, oksaharu viienda järgu, millel arenevadki õiepungad.

Kuidas kiirendada viljakandmist?

Sidrun on valguslembene ja iga taim areneb kiiremini kui tema võra kohal (lausa 10 cm ligiduselt) on asetataud luminestsentslamp aga veel parem kui spetsiaalselt taimedele mõeldud naatriumlamp, mille valgusspekter on ligilähedane päikese omale. Lisaks sellele on selles lambis sisse ehitatud peegelreflektor mis kahekordistab valgusvoogu.

Ideaalis peaks sitruseliselistele andma valgust 12 tundi ööpäevas. Loomuliku valgust on vähevõitu talvisel perioodil märtsini ja ka pärast seda on palju pilvise ilmaga päevi kui pole üldse päikest näha.

Võimaluse korral hoidke sidrunid oktoobrist märtsi keskpaigani (võimalusel isegi aastaringselt) kahekordsete aknaraamidega soojal lodžal, kus talvel temperatuur ei lange alla nulli kuid ka ei tõuse 8-10 °C kõrgemale. Sinna paigutatud taimed saavad olla mõned kuud puhkeseisundis ja eredat valgust neil pole siis üldse vaja. Märtsis läheb lodžal soojemaks ja loomulikult on ka valgust märgatavalt rohkem. Pärast talveuinakut algab kõikide taimede kiire kasv.

On ka teisi mooduseid mis kiirendavad taime viljakandmist. Näiteks kõigile toesokstele tuleb anda võimalikult horisontaalne suund juba varases kasvuperioodis, ettevaatlikult painutades neid allapoole ja sidudes neid vasktraadiga tüve külge.

Jõhkram viis on koore kõvasti sidumine toesokste juurest, veel parem, kahest tüvekesel ühel, kui nad jagunevad, Koor tõmmatakse kõvasti kokku metallrõngaga või selle sama vasktraadiga. See koht varsti pakseneb, selle peal ilmub pahk mis soodustabki võras toitainete kogunemist, vajalikud lillepungade moodustumiseks. Kui pungad on moodustunud, võetakse metakkrõngad ära.

Mõnikord annab sama tulemuse ka pistokste juurutamine niiskes liivas klaasi all mis on võetud täiskasvanud istiku külgokstelt. Juhtub et sellisest pistoksast kasvatatud taim hakab varem vilja kandma, muidugi korraliku väetamise, kastmise ja tiheda piserdamise korral. Arvestage, et parem on kasutada mitte tsentraalvett vaid alles sadanud lume sulavett. Suvel võib kasutada vihmavett või jahutatud keeduvett - sellises vees pole kloori ja lupja. Kõik need võtted on juba läbi proovitud paljude tsitruseliste puude kasvatamisel seemnest, kusjuures nende seas pole ainult sidrunid, vaid ka apelsinid ja mandariinid.

Viimased kaks täpsustust: seemnetest paljundamisel toimub sidrunil (nagu ka teistel viljakultuuridel mida me püüame kasvatada seemnest) järglaste lahknemine. Teiste sõnadega, taime järgmine põlvkond koosneb erinevate väärtustega taimematerjalist - heade ja keskpäraste jaguvustunnustega. Sidrunid võivad kasvada suure või väikse saagikusega aga viljad - paksu või õhukese koorega. Kuid pea kindlasti kõik puukesed, kasvatatud kodus aknalaual ja seal algusest peal kohanenud, lepivad vähese valguse ja niiskusega. Sellele on palju tõestusi, kusjuures tähelepanuväärseid. Mõned aastad tagasi tsitruseliste kasvataja-asjaarmastaja Kurskist, Anatoli Fomenko just sellisel viisil aretas toasidruni sordi Kurski, mis muutus väga populaarseks paljudes keskvööndi piirkondades just oma vähenõudlikuse pärast. Pärast aknalaual kasvatatud istikute jõudmist viljakandmise ikka, kasutatakse neid paljundamiseks traditsioonilistel viisidel - pistokstega või pookimisega. Pistokstest või poogitud sidrunid jõuavad saagikandmiseni küllaltki kiiresti, kolme-nelja aasta pärast, nagu kõik teisedki "tsitrussordid".